MMA Blogi: Võistlushooaeg on alanud
Esialgu pidin kohtuma soomlase Antti Virtaneniga, kes aga vigastuse tõttu 3 päeva enne võistluste toimumist välja langes. Ja vot siis algas trall. Muidugi mitte minul - mina jätkasin rahulikult kaalulangetamisega, sest see oli kõik, mis ma teha sain -, vaid minu mänedžeril ja võistluste promootoril. Kohe esimese asjana sain kasu lõigata sellest, et kuulun Soome võistkonda, kus mul on soomlasest mänedžer ning olen ise pärit sõbralikust Eestist.
Mulle asuti kohe uut vastast otsima ning kuna Soomes pole minu kaaluklassis profisportlaste valik, kellel oleks võimalus hooaja sees 3-päevase etteteatamisega välja tulla, väga suur, hakati otsima mujalt. Väiksematel võistlustel ei ole reeglina piisavalt ressurssi, et korraldada välismaalane vs välismaalane matše, aga mingi ime läbi õnnestus mul kaardile jääda. Reeglina pole vastase otsimine nii lühikese etteteatamisega ka odav lõbu, kuna jõuõlg on tugevalt matši päästma tuleva sportlase kasuks. Pärast mõningaste variantide läbikäimist löödi käed Põhja-Iirimaa sportlase Declan Larkiniga. Kogemust oli mehel sama palju kui Virtanenil, ent tulemused olid mõnevõrra kesisemad. Samas oli tegemist massilt natuke suurema vastasega, kes võistleb ka kergekeskkaalus (-77,1 kg). Kuna uuel vastasel ei jäänud õigesse kaalu jõudmiseks väga palju aega, leidiski esialgselt kergekaalus toimuma pidanud matš aset kokkuleppekaalus -73,0 kg. Kõik see sai paika neljapäeva õhtuks kella kaheksa paiku, vahetult pärast Tartus rongile istumist.
Reede, kell 17.50
Soome jõudsin reede hommikul kl 10.40. Kuna põhja-iirlast ootas ees päris palju reisimist ning aega oli vähe, lubati temal kaalumine ära teha juba reede hommikul oma kodus. Võeti videosse ja puha. Hiljem selgus, et see lubati ära teha ka minul, aga kommunikatsiooniminsteeriumis oli mingeid probleeme ja nii ma siis astusingi kaalule reede õhtul kl 17.50. Aga noh - kuna kaalupiir oli tervelt 2,7 kg ülespoole liikunud, siis väga vahet polnud ning eriliselt dehüdreerituna ma päeva veetma ei pidanud. Sauna sai ka sel korral ainult 20 minutit, mida on ikka absurdselt vähe :)
Reede, kell 19.00
Minu kaalumisele järgnes .. ametlik kaalumine :) Sinna pidin ka kohale minema, kuna seal oli pildistamine. Nii siis istusimegi Valloga (üks minuga kaasas olnud treeneritest - Vallo Hannus, 3D Treening) tunnikese spordihoone kohvikus, rääkisime euroga kaasnevast inflatsioonist ning võrdlesime Eesti ja Põhjamaade elustandardeid. Kõrvale lonksasin iga natukese aja tagant Värskat, sest vesi oli vaja kehasse tagasi saada. Kaalumine-pildistamine hakkas õigeaegselt ja oli üsna kiirelt läbi. Kuna minu vastast veel kohal polnud, tuli mul poseerida koos kujuteldava vastase ja ringitüdrukutega.
Reede, kell 19.30
Peale kaalumist oli ülejäänud õhtu vaba - läksime tagasi hotelli ning taastusime. Kuna Vallo oli koos minuga 20 minutit saunas ning kaotas seal kaalu minust isegi 200 grammi rohkem, oli ka temal vaja taastuda :D Olin kodus toidu kaasa valmistanud, seega poodlema polnud vaja minna. Suurema osa sellest moodustas riis ja liha, mille hoolikalt Saaremaa Lihatööstuse saadustest kokku küpsetasin. Erilise tähelepanu keskpunktis oli aga minu meepurk, mille sel korral toidulisandite asemel kaasa võtsin. Mingil põhjusel jäi Vallole pidevalt ette see, kuidas ma iga mõne aja tagant purgist mett jõin.
Reede, kell 23.00
Uni tuli varakult, vahetult enne mida näitas Vallo mulle esimest korda ühte vastase matši - tema kõige viimast. Päris agressiivne tüüp, kiire jalaga.
Laupäev, kell 7.30
8,5 tundi und oli magus. Unelesin veel 1,5 tundi voodis ja siis hotelli hommikust sööma. Hommiksöögilauas kohtusin ka esimest korda oma vastasega. Ütlesin viisakalt „Tere!" Tema vastas. Aga suurt vaimustust tema öeldus ei olnud.
Hommik oli üsna sisutühi, kui välja arvata fännitiimi külaskäik hotelli. Kokku sõitis neid Imatrasse 16, võimas värk!
Ülejäänud aja passisime niisama, sõime, mina jätkasin kaalulangetamisest taastavaid tegevusi ning ka Vallo tundis, et ta pole täielikult oma 700 g kaotusest üle saanud. Üle tunni oli meie tähelepanu keskmes mingist Soome telekanalist jooksev loodusfilm, mis kirjeldas jääkarude elu. Saime teada, et nad võivad ujuda toidu otsinguil üle 400 km. Jõudsime kiirele järeldusele, et jääkaru elu on mõnevõrra raskem kui vabavõitleja elu, kelle matš kestab 3-5 x 5 minutit. Vallo arvas, et kui ma õhtul raundidevahelise pausi ajal peaksin väsimuse märke ilmutama, tuletab ta mulle seda meelde: „Kurat, jääkarud ujuvad järjest 400 km, vot see on pingutus. Sinul lõppes just 5-minutiline raund ja juba oled väsinud - mida sa siin vingud, raisk!" :D Lisaks õppisin ühelt pööraselt karult ühe huvitava maasvõitlustehnika - esikäppade ja koonuga jää purustamine! Aga see vajab veel natuke lihvimist, mida oleks lihtsam teha talvel.
Laupäev, kell 16.00
Lahkusime hotellist ning siit edasi algas tihedam tegevus:
16.30 - meditsiiniline kontroll
17.00 - võistlusreeglite teemaline koosolek
17.30 - võistluste avamise tutvustamine
17.45 - võistluste avamine
18.10 - matšide algus
Laupäev, kell 21.00
Arvestasime, et minu matš algab umbes täpselt kl 21. Soojenduse ja kätesidumisega alustasime kella 20 paiku. Siin tuli juba mängu ka teine minuga kaasas olnud treeneritest, kes mõned tunnid varem kohale jõudis - Kristjan Press (Englas). Jooksime-võimlesime kehad lahti, vahepeal sidusime käed ning seejärel paugutasime hingamise veel kord lahti, siis juba erialaselt.
Ja kohe varsti oligi aeg minna. Tõmbasin võistlusriided selga, Vallo-Kristjan vaatasid üle, et nurgameeskonna varustus koos oleks ja juba hõigatigi üle ukse: „Tonnisaar, you are next!" Mis edasi juhtus, on juba avalik info.
Laupäev, kell 23.00
Kui võistluspaigas said kõik otsad kokku tõmmatud, käisime tunnikeseks läbi ametlikult järelpeolt ning seejärel läksime Eesti fännitiimiga omaette õhtut lõpetama.
Pühapäev, kell 9.00
Järgmise päeva hommikuks ei jäänud muud kui hommikust süüa, hotellist asjad haarata ning jõuda sadamasse, mis asus 3-tunnise autosõidu kaugusel.
Carelia Fight on 2005. aastal alguse saanud Soome võistlussari. Sündmused toimuvad korra aastas ning käesolev oli järjekorras üheteistkümnes.
Veel häid pilte võistlusest leiad vabavõitlusportaali MMAViking.com veergudelt.
Vastused lugejate küsimustele
jeerum mehed (02.09.2015 11:09)
Te ei võistle miljonite peale, milleks tappa ennast? Sellel tasemel , kus Eesti mma on, pole küll vaja nii lolliks minna, tehke trenni ja võtke asja kergemalt, kui kunagi jõuab keegi tippu, siis muidugi tuleb kõik nipid ära kasutada...
(Kes eelmist postitust ei lugenud, siis küsimus käib ekstreemsete kaalulangetamiste kohta).
Teemapüstitus kindlasti õige ning eks me selles suunas liigume ka, kus panus oleks kogu asja suurusega paremas tasakaalus. Siiski on siin mõned „agad".
Noorus ja lollus. Alati pole kõigil kõrval inimesi, kes annaksid nõu oma teadmiste ja kogemuse pealt. Või siis on, aga need inimesed ei tundu mingil põhjusel usaldusväärsed. Või on lihtsalt soov olla ülimalt eeskujulik ja tubli, ajades samal ajal mingid proportsioonid sassi. Annan endast parima, et järgmised inimesed minu kõrval samadesse ämbritesse ei astuks.
Mõnikord lähevad asjad valesti. Kaaluvõtmine ei ole alati lihtne 1+1=2 matemaatika: inimese organism võib tegutseda keerulisi teid pidi ning keskkonnamõjud ja oma psühholoogilised oskused ei anna ka teinekord armu. Nii võibki saada lihtsast 3-kilosest kaalulangetusprojektist hoopis midagi muud. Ja kui asjad lähevad valesti, siis kõige ebakorrektsemad variandid on: mitte ilmuda võistlusele, ilmuda võistlusele vales kaalus, kulutada kõigi teiste närve enda tegematajätmiste pärast. Ja siit tekivadki „kaalulangetamisjutud".
Pinge all hakkavad inimesed tegema hulle asju. Enda kõigi ees võrdsete vastaste vastu joonele panemine tekitab pinget. Ka kergem kaaluvõtmine võib algajamale sportlasele pinget tekitada. Muu elu kõige selle juures nõuab oma osa. Ebamugavustunne kaaluvõtmisel tekitab pinget. Usaldusväärse nõuandja puudumine tekitab pinget. See, kui mõnikord lähevad asjad valesti, tekitab pinget. Ja kui seda pinget on kogunenud üle mingi mõõdu, hakatakse sellest vabanemiseks otsima uusi lahendusi - mõned leiud on ratsionaalsemad, mõned eksperimentaalsemad. Nii hakkavad juhtuma asjad, mis tegelikult juhtuma ei peaks.
Harjutada on vaja. Mida lähemale tipule, seda rohkem on vaja kaalu võtta. Jah, on erandeid, aga sina ei pruugi see erand olla. Et tipus edukalt kaalu langetada, on kasulik, kui mingi kogemustepagas oleks all. Harjutada saab muidugi erinevalt, aga päris ilma ei saa.
Kindral.... (03.09.2015 05:42)
Ja siit sulle Ott küsimus...mis sa arvad asjast kui oleks tund ennem kaalumine ja siis otse lahingusse..:)?
Minule isiklikult meeldiks, kui rõhuasetus liiguks võimalikult palju kaalulangetamiselt spordi enda poole ning minu elu samal ajal ebaloogiliselt keerulisemaks ei läheks. Ideeliselt on „tund enne" lahendus miskit, mida võiks kaaluda. Küll aga võib see tekitada teistpidi stressi, kus kaalus mitteolevate vastaste saamatuste lahendamiseks ei jääks väga palju aega. See on omakorda paras peavalu nii võistluste korraldajatele kui ka nendele sportlastele, kelle jaoks tund enne võistluse algust selgub, et tema vastane ei ole kaalus ning on seega pandud ainult halbade valikute ette - loobuda matšist või võtta matš vastu endale ebasoodsates tingimustes. Perfektset süsteemi ei ole muidugi olemas ning tuleb vaadata, mille puudused on meie jaoks kõige aktsepteeritavamad. „Tund enne" tundub minu jaoks mõnevõrra mõistlikum kui „võistlusvälised kontrollkaalumised" lahendus, kus iga kell võib su ukse taha tulla kaalukütt (nagu dopingukütt), paludes sul kaalule astuda.
