MM-il vägeva jooksu teinud Fosti: hea tunne tekkis siis, kui maailmarekordimehest möödusin

Kergejõustiku Pekingi MM-i avaalal maratonijooksus 2:20.34-ga kõrge 20. koha saanud Roman Fosti jäi oma esitusega rahule, kuigi lootis kuuma ilma kiuste ka Rio olümpianormi täita.

Jane Salumäe hoolealune, kes edestas maailma tippmaratoonareid ja ka parimat hiinlast, vajus pärast etteastet Pekingi olümpiastaadioni tartaanile ning palus kolm pudelit vett endale pähe kallata. Juba kümmekond minutit hiljem saabus 32-aastane jooksumees endale omase lõbusa tuju ja sooja naeratusega intervjuude alale ning võttis võistluse kokku.

Roman, olid isiklike rekordite põhjal startijatest üks viimaseid, täpsemalt 62., kuid lõpetasid oma esimese täiskasvanute MM-i 20. kohaga. Võib vist rahule jääda?

Jah, kui möödusin neli kilomeetrit enne lõppu maailmarekordimehest (keenialane Dennis Kipruto Kimetto katkestas jooksu veidi pärast seda, kui Fosti temast möödus), siis tekkis tõesti hea tunne. See, et ma möödusin jooksu käigus veel mitmest 2:06.00 mehest, näitas, et niisama ma siia ei tulnud.

Olin täna tagaajaja rollis, püüdsin jooksu käigus järjest konkurente kinni (5 kilomeetri peal oli Fosti näiteks alles 57. kohal - toim). Tean, et olen peast hull, kuid võtsin eesmärgiks tõesti Rio olümpianormi 2:17.00 alistamise. Kõik ütlesid mulle, et see ei ole sellises kuumuses võimalik, kuid ma lihtsalt ei saanud väiksemat eesmärki omale seada.

Kui pikalt sa selles 2:17.00 tempos püsisid?

Ühtlast 2:17.00 tempot polnud kellegagi joosta, kuigi leppisin enne starti ukrainlastega kokku, et lähme tempoga 3.12 (kilomeetri kohta) peale. Kuni 25. kilomeetrini kannatasin ka seda tempot, aga siis hakkas ära vajuma. 30. kilomeetril tekkisid lihaskrambid, vedelikku jäi kehasse vähe. Mootori poolest oleksin suutnud 2.17 joosta, aga lihased polnud kuuma ilmaga selleks valmis.

Kuidas Pekingi tänavatel joosta oli?

Hiinlased paistavad natuke liiga viisakad. Näiteks Kopenhaageni poolmaratonil ja Zürichi EM-il oli publik raja ääres palju häälekam. Sudu oli rajal vähem kui kartsin ja enne MM-i internetist pilte vaadates tundus. Esimese poole distantsist jooksime põhiliselt varjus, aga siis tuli päike välja (maraton algas kohaliku aja järgi kell 7.35, kuid juba siis oli sooja 30 kraadi). 30. kilomeetril andis Harry (Lemberg) nokamütsi, see tegi olemise veidi paremaks. Ka see aitas, et iga 2,5 kilomeetri järel oli joogipunkt.

Mis edasi saab? Millal olümpianormi jooksma lähed?

(Muigab.) Hakkasin juba kümme kilomeetrit enne lõppu korraks mõtlema, et mida edasi teen. Siis aga välgatas, et enne tuleks ikka siin finišisse jõuda, seejärel on aega ka edasisele mõelda.

Mu elu suur eesmärk on ikkagi olümpiale jõudmine ja nüüd tuleb vaadata, millal olümpianormi 2:17.00 jahtima minna - kas sügisel mingil kiirel maratonil või talvel/kevadel.