MMA Blogi: Soome, Soome, perkele Soome
Oli üsna loogiline, et kõige mugavam on meil koostööd teha just nendega - kogemusi oli neil rohkem, Soome oli hea lähedal reisida ning meid võeti seal alati väga sõbralikult vastu. Nii saigi korraldatud erinevaid ühistreeninguid - peamiselt Helsingis asuva klubiga GB Gym (GB = grappling & boxing) - ning käidud vastastikku võistlemas, ja seda kuni tänaseni. Olles ka ise aeg-ajalt põhjanaabrite juures treenimas, tegin oma esimese sealse amatöörmatši 2007. ning profimatši 2008. aastal. Kokku olen teisel pool lahte pidanud 4 amatöörmatši, millest üks oli 4 mehe turniir, ning 3 profimatši. Kaotusega olen koju tulnud vaid korra - kõige esimeselt amatöörmatšilt.
Eelpool viidatud matš on minu jaoks ühtlasi ka üks humoorikamaid. Vastane Sami Markkanen oli muhe mees - nimelt kui ma matšis millegagi hästi hakkama sain (näiteks heide I raundis, videos 2:31 peal), pidas ta vajalikuks mind kiita - „Oh, nice throw, man!" :D Ma ei tea, kas see tuli tema sõbralikust olemusest, usust, et küll ta lõpuks mu mõne alistusega ikka kinni püüab või kaastundest lõunanaabrite vastu, aga jutustamist oli seal palju. Viisakas noormees nagu ma olen, vastasin iga kord „Thanks!" ja tagusin rauda edasi.
Primus Fight Team on noor, loodud 2014. aasta lõpus. Olime võistkonna eestvedaja Olli Hartikaineniga (kes sai muide kolme päeva eest teistkordselt isaks ning poja kõrvale ka kauni tütre, palju õnne talle!) juba varem tugevama koostöö teemadel korduvalt mõtteid mõlgutanud, aga seni polnud asjaks läinud. Nüüd, olles ka ise asja tõsisemalt kätte võtnud, lõime käed. Peamine koostöö seisneb manageerimises - matšide otsimises ja sellega seotud asjaajamistes ning ühistreeningutes. Mulle laienevad ka mõned võistkonna sponsorite hüved, aga see on asja väiksem osa.
Siit edasi võin vahest sealsete tegemiste kirjeldamiseks kasutada küsimuste-vastuste formaati, kuna kasutaja „Kysija" on eelmise blogipostituse kommentaariumisse jätnud taas päris sisuka küsimustekomplekti (Kysija 12.08.2015 08:46).
Tänan vastamast, küsiks siis kohe ühe soojaga edasi. Nagu blogidest nähtub, siis korduvalt mainid Soome trenne, kus treenid Primus Fight Teamis. Uuriks pisut selle kohta. Treenerite nimekirjas nagu ühtegi soomlasest nime ei märganud. Kuidas seal siis välja näeb juhendamine?
Peamiselt GB Gymis treenivate Primuse võistkonna sportlaste peatreener on Sammy Hämäläinen, kelle tööst suur osa on treeningute planeerimine ning võistlusettevalmistusel silma peal hoidmine. Sammy on kogemustega treener, kelle taust on Brasiilia jiu-jitsus / lukumaadluses; samuti on ta ujumistreener. Veel võiks välja tuua GB poksitreeneri Antti Latva-Kyyny ning taipoksi treeneri Santtu Tullineni.
Sammy suurim panus ühistreeningutel on treeningute koormuse ning sisulise ülesehituse planeerimine, arvestades, millises ettevalmistusfaasis keegi on. Mitu raundi, milliste pikkustega, milliste pausidega, millise sisulise ülesehitusega - kui palju löömist, maadlust, maasvõitlust ning millise vastupanuga, on tema öelda. Mõnikord viivad eelpool nimetatud treenerid läbi konkreetseid treeninguid, mõni kord on nad meie drilli- ja sparritreeningute kõrval ning jagavad näpunäiteid. On ka selliseid treeninguid, kus pole kohal ühtegi treenerit (pigem hommikuti) ning üks sportlastest võtab (teistega läbi rääkides) vedamise oma kanda.
Suurim raskuskoht kõige selle juures on sama nagu Eestis - kuna spordiala on noor, siis pole veel välja kujunenud väga head võistkonnatööd ning treenerite-sportlaste suhtlust ja kontrolli. Treenereid on mitu, paljude jaoks on see osalise kohaga töö või lausa hobi ning täiskohaga juhendajad, kes teaksid täpselt, mida ja kuidas teha, suudaksid võistkonda ka sotsiaalses mõttes toimivana hoida ja võtaksid täie vastutuse, on alles kujunemas.
Primus Fight Teamis treenib ka UFC veteran Kuivanen jt häid soome mma tippvõitlejaid. Sealt siis esiteks küsimus, et kas oli seal treeningute ülesehituses ja rõhuasetustes midagi uut ja huvitavat, kui sinna läksid Eestist ja oled ehk viinud mingeid oma teadmisi ja kogemusi neile, mida nad tänu sinule on kasutama hakanud?
Suures plaanis põhimõttelisi erinevusi ülesehituses ei ole - minu treenerid on asja tuumale päris hästi pihta saanud :) Aga detaile, mida emba-kumba pidi jagada, on alati. Kuna Soome võitlejad on maailmas rohkem ringi rännanud, näiteks Kuivanen on treeninud päris pikalt American Top Teamis, on meie jaoks kõige huvitavam see info, kuidas treenitakse üle kogu maailma ning just maailmatasemel tippvõistkondades - seda on huvitav koos soomlastega analüüsida. Minu panus neile on arvatavasti maadlus, üldfüüsiline treening ja füsioteraapia - need on kolm asja, mille kallal nad kõige rohkem puurivad, kui kokku saame :)
Teiseks, kuidas suhtuvad soomlastest trennikaaslased sellesse, et nad põhimõtteliselt aitavad sind ju võita nende kaasmaalast?
Aastaid tagasi asjaga algust tehes oli mul endal sama küsimus. Ja mitmetel teistel samuti. Tuleb välja, et Soome maastik on selles osas piisavalt killustunud ning nemad olukorras probleemi ei näe - ei ühelgi korral, kui olen soomlasest vastasega peetavaks matšiks valmistunud Soomes treenides. Mingil põhjusel on nad mind üsna omaks võtnud.
Kolmandaks küsiks, et kuna nüüd on kogemus treenida koos UFC veterani Kuivaneniga ja teiste soome tipp mma võitlejatega, siis kas oled midagi õppinud ka just võitlejate lähenemises, mis on näiteks ettevalmistuses ja psühholoogilises suhtumises teistmoodi, kui sul endal näiteks varem on olnud?
Kindlasti. Väikses Eestis (kohati üksi) asju tehes võib aeg-ajalt tekkida mõte, et minu probleemid on midagi eripärast, unikaalset. Seda nii füüsilistes kui ka psühholoogilistes teemades. Tegelikkuses aga nii ei ole - (võitlus)sportlastel on päris palju sarnaseid kitsaskohti, millega ikka ja jälle tegeleda tuleb. Alati on hea, kui saab kogenumatega võrdlust võtta, mõtteid jagada ning ka trennis jälgida, kui palju vastavad sõnad tegudele, ja sealt siis ise edasi mõelda. Üks suurimaid muutusi minu ettevalmistuses on nähtavasti see, et võtan kogu protsessi aina vähem emotsionaalsena ning aina rohkem professionaalse tööna, kus on paratamatult oma mõõnad ja tõusud.
Kirjutad ka varasemalt blogis, et käisid eraldi maadluslaagris, lisaks MMA laagrile. Kas osaks ettevalmistusest on ka osalemine puhtalt püstivõitluse/poksilaagrites koos Eesti profipoksijatega/püstivõitlejatega või ei pea seda eraldi vajalikuks?
Oleme seda siseringis arutanud, aga paratamatult igale poole ei jõua. Juunikuus astusin läbi Eesti Poksikoondise Tartus toimunud treeninglaagrist, aga päris laagritrenni kui sellist sealt ei saanud - arusaadav ka, vennad Karlsonid hakkasid kohe-kohe Euroopa Mängudele sõitma ning asjadele anti viimast lihvi. Kõige sagedamini satun püstivõitlejatest ühte ringi Tartu spordiklubi Kombat treeneri ja sportlase Rain Ruuderiga, kes ka meie oma suvisest treeninglaagrist osa võttis. Üldises pildis - Eesti on väike ja koostööd peab tegema, muidu teedki lõpuks kõike üksi, aga võitluspordis päris nii ei saa :) Samas maadlejatega on praegu tänu minu senisele maadlusarmastusele ning Kristjan Pressi käendamisele parem side tekkinud.
Aitäh Kysijale!
Mis praegu toimub?
Pärast Melliste maadluslaagri lõppu võtsin natuke rohkem puhkust kui tavapärased tsüklijärgsed paar-kolm päeva. Aprilli keskpaigast saati on kõvasti trenni taotud ning oli vaja anda endale natuke hingamisruumi. Nüüd olen alates eilsest taas Tallinnas ning sparringute lainel - võistluspäev (5. september) jõuab aina lähemale, treeningud lähevad aina lühemaks ning teravamaks. Õige pea tuleb hakata tegema reisikorraldusi, vaadata üle kõik vajalikud dokumendid, meditsiinitõendid ja muu säärane võistluseelne rutiinne sebimine. Treeneritena tulevad sel korral kaasa Vallo Hannus ja Kristjan Press. Ja muidugi 10-pealine fännitiim Kristo Kaugija eestvedamisel :)
