MMA Blogi: Milleks mulle treener?
Et kiirelt teema juurde asuda, lahendame kõige kriipivama osa. See, kas treener karjub läbi kogu matši või istub vagusi ning poetab vaid paar sõna raundide vahel, on treeneri ja sportlase omavaheline kokkulepe. Taoline kokkulepe ei sünni vaid kiire trennijärgse küsimuse - „Tahad, karjun ka matši ajal?" - tulemusena, vaid pikema koostöötamise käigus. Selles on oma osa nii treeneri kui ka sportlase temperamendil, loomusel. Mõnikord mängivad rolli ka konkreetsed olud ja ka emotsioonid ei jää eemale. Kindlasti on see spordispetsiifiline - mis sa keskenduva laskesportlase peale ikka karjud; samuti oleks kummastav, kui treener keset võistlustantsufinaali või malematši karjudes üle võistlusala tormaks.
Et siis ikkagi - milleks mulle treener?
Treener on minust targem. Katsun leida enda ümber inimesi, kes teavad rohkem kui mina - on need siis erialased teadmised maadlusest ja poksist või näiteks taktika analüüsi ja treeningute planeerimisega seotud teadmised-oskused. Sportlasena on vaja palju ära teha ning ise jalgratast leiutama hakates ei jõua kusagile.
Treener on minust kogenum. Nagu teadmistega, nii ka oskuste ja tegemistega - kellegi kogemusele toetumine on suur eelis.
On ka asju, milles mina olen oma treeneritest targem ja kogenum - eriti võttes arvesse, kui noore spordialaga on vabavõitluse puhul tegemist -, ent üldplaanis toimub info liikumine ikka treeneritelt sportlase suunas.
Treeneril on objektiivsem pilk. Pidevalt matil oma oskusi lihvides, õnnestudes, ebaõnnestudes, emotsioonidega võideldes, pulssi paari minuti jooksul alla tuues ning uuesti rassima asudes võib üldpilt oma tegemistest päris moonutatuks saada. Selleks on vaja inimest, kes tunneks sporditeooriat ja -praktikat ning sportlast ennast.
Treener näeb suurt pilti. Sarnaselt eelmise punktiga - mõnikord võib suurem eesmärk ise nühkides natuke häguseks minna.
Treener teab, millal järele jätta ja koju minna. See on minu jaoks raskeim punkt, milles ma ilma treenerita alatasa ebaõnnestun. Siin on mul vaja päris mitut inimest, kes aitaksid töö mahtu optimeerida ning õpetaksid paremini oma keha kuulama. Oma loomult olen ma töörassija, aga spordis on palju asju, mida selliselt teha ei saa.
Treener hoiab kätt. Mis seal salata - mõnikord tuleb ka seda teha. Kui ikka 100 kordust järjest ebaõnnestub, on abiks, kui keegi aitab asjad perspektiivis hoida ning lükkab vankuma löönud enesekindluse uuesti püsti tagasi. Aeg-ajalt tuleb arengus ette ka seisakuid, kus väljapääs ei ole alati „rohkem trenni", vaid teistsugune mõttelaad, suhtumine, hoiak.
Milleks mulle treenerit vaja ei ole?
Minu trenni ajamiseks. Ja üldse meeldetuletamiseks, et võiks rohkem trenni teha ning peaks rohkem pingutama.
Kas saaks ilma treenerita?
Mina? Ei.
Kas minust saab kunagi treener?
Arvan, et jah.
Minu tänased treenerid
Vallo Hannus õpetab mind lööma, kõvasti ja täpselt. Vallo on MMA-ga Eestis olnud seotud algusaegadest saati: huvilise-treeneri-kohtuniku-analüütikuna. Lisaks löömise õpetamisele on ta ka mees, kellel on suur osa kaasa rääkida üldises võitlustaktikas ning treeningute planeerimises. Vallo koduklubi on 3D Treening Tallinnas, samuti veab ta Eesti Sportliku Vabavõitluse Liitu ning võitlusspordiportaali Raskesport.ee.
Kristjan Press on maadlusvirtuoos, August Englase nimelise maadlusklubi vedaja. Presside maadlusperes (isa Voldemar, onu Feliks) on seda kunsti lihvitud millimeetreid pooleks ajades. Hakkasime koos asju tegema 2012. aastal juhuse tahtel - sattusime samal ajal samasse kohta. Sellest ajast saati oleme üsna hästi kokku kasvanud.
Ronald Stimmer on Brasiilia jiu-jitsu ja lukumaadluse aju, kelle koduklubiks 3D Treening Tallinnas. Varem olime matil pigem konkurendid, aga täna on Ronaldist saanud mulle suur abiline.
Argo Golberg aitab mul kiiremaks ja tugevamaks saada. Peaaegu 8 aastat 100 meetri jooksu Eesti rekordit 10,28 peal hoidnud mees ja rohkem polegi nagu midagi öelda :) Argo ja Kristjan on ka ise sportlastena kõige kaugemale jõudnud - see annab nende häälele kõvasti jõudu juurde.
Tauno Koovit on minu füsioterapeut. Pole vist päris õige öelda tema kohta treener, samas ei näe ka, kuidas teda muudmoodi liigitada: nõu annab, silma peal hoiab, kui vaja, siis parandab, kogemustepagas on korralik - järelikult ikka treener! Taunol on kõigist treeneritest ka kõige peenema nimega töökoht: Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku sporditraumatoloogia keskuse füsioterapeut :)
Minu eelmised treenerid
~17 aasta jooksul olen harrastanud erinevates spordiklubides mitmeid võitlusalasid. Natuke on kahju, et pole ühte treenerit, kes oleks olnud minu kõrval lapsest saati kuni tänaseni - kes omaks kogu infot minu arengu ja mustrite kohta ning kelle hallata oleks „Oti superandmebaas". Samas - kui paljudel ikka selline võimalus on ning mul on hea meel, et vähemalt tänaseks olen midagi stabiilset leidnud. Aga nimed? Asun seda nimekirja natuke ebaleva käega kirjutama, sest olen enam kui kindelt, et keegi ununeb välja. Teen siiski proovi - küll jõuab tulevikus täiendada, kui mälu paraneb. Äkki õnestub isegi kronoloogilisena hoida.
Karl Pajumäe - Vändra maadlusklubi Suure Karu Pojad
Teet Jüring - Pärnu (Pärnumaa) karateklubi Zen
Alar Põllu - Eesti Shotokan Karate-Do Assotsiatsioon
Tiit Jürmann - karate
Hellar Bergmann - karate
Viljar Veebel - karate
Andreas Kangur - Tartu Budoklubi, karate
Andrus Laansalu - maadlus, üldfüüsiline treening
Enn Tõnisson - Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi, maadlus
Martin Kallasmaa - Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi, maadluse treeningpartner
Kalle Täht - üldfüüsiline treening
Indrek Reiland - Tartu spordiklubi Võimla, lukumaadlus & MMA
Jorgen Matsi - Tartu spordiklubi Võimla, lukumaadlus & MMA
Martin Aedma - Tartu spordiklubi Võimla, lukumaadlus
Elar Hani - Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi, maadluse treeningpartner (praeguseni)
Kristjan Golubkov - poks
Priit Mihkelson - Tallinna spordiklubi 3D Treening, lukumaadlus & MMA (praeguseni)
Edvin-Erik Kibus - taipoks
Tambet Leetsi - poks
Kristjan Enno - poks (praeguseni)
Kristjan Koik - üldfüüsiline treening
Olen veendunud, et nii mõnigi treener poleks arvanud, et oma nime siit leiab. Neist mitmete juures pole ma päevast päeva trennis käinud ning kokkupuude on olnud hoopis põgusam, lühema perioodi jooksul. Ometigi on kõik need inimesed minu õpikõverasse olulise jälje jätnud.
Vastused lugejate küsimustele
Kysija (04.08.2015 15:35)
Küsiks sellist asja, et milliseid nõrkuseid vastasel näed ja kuhu sooviksid matshi viia ja oled oma treeningutes mõnele osale rohkem rõhku pannud? Tundub nagu Virtanenile meeldib rohkem maadelda ja sherdogis on näha, et enamus võite on tulnud sul läbi alistuse, siis tunduks nagu oodata on hulka maadlust ja maasvõitlust. Samas mida ise pead Virtaneni kõige tugevamaks küljeks? Kuna kahtlemata näed ennast võitmas, siis kuidas sa näed ennast rohkem võitmas - kas tuleb otsus, KO või alistus?
Ettevalmistuse treeningute osas küsiks, et kui nüüd 4 nädala pärast matsh on, kuidas oled siiani ettevalmistusega rahul olnud? Kas sparrimine käib veel täiel jõul või oled erinevalt eelnevast midagi oluliselt muutnud. Näiteks võtad juba igaks juhuks ettevaatlikult, et vigastusi vältida? Eelmine kord teatavasti vigastuse tõttu jäi Raju 14 võistlus ära.
Nüüd, asja tõsisemalt ette võttes, on käimas huvitav ettevalmistus - kuna minu treeneritering on tibake muutunud, on muutunud ka ettevalmistuse stiil. Värskust on toonud suurem tähelepanu terviklikule arengule ning pidev suure plaani silme ees hoidmine. Oleme tegelenud päris palju tuimalt rassiva töömehe vorpimisega plahvatuslikumaks ja tegusamaks võitlejaks.
Matši kulgu ma ette ennustada ei oska ega ka püüa. Vastane on täisväärt MMA-võitleja, mis tähendab, et vastupanu, samuti võimega matši lõpetada tuleb arvestada igas distantsis.
Sparrimine käib veel täiel jõul, aga nagu alguses kirjeldasin - ettevalmistus on tõesti natuke muutunud ja seda kindlasti ka vigastuste vältimise suunas. Kogu ettevalmistus on sujunud päris kenasti ning Soome treeningpartnerid on samuti palju juurde andnud.
Sisukama vastuse saad vast kunagi hiljem ;)
