MMA Blogi: Ülejäänu on ebaoluline
Eelmisest postitusest on möödunud 4 trennipäeva, millest 3 veetsin Tallinnas oma maasvõitlustreeneri Ronald Stimmeri juures - treeningpaarilisi oli veel, aga põhiline töö sai tehtud Ronaldiga. 4 päevaga tuli kokku 6 treeningut - 5 matil ja üks üldfüüsiline Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis.
Praegu on käimas 4. puhkepäev - nimelt lubasime mulle järjekordse lõppenud tsükli järel tavalisest paar puhkepäeva rohkem, kuna eelmine paus kahe tsükli (millest üks oli laager) vahel sai päris lühike. Samuti ootab augusti esimeses pooles ees järjekordne laager Eestis ning sparringud Soomes. Seega - et asi liiga tummiseks ei läheks, lubangi endale paar lisapäeva tühikäigul, enne kui pöörded jälle üles ajan; iga spordikaru teab, et tugevaks teeb puhkamine, mitte trenn :)
Ühtlasi on kaks esimest lõiku ehe näide sellest, et sportlase kalendris ei ole mitte esmaspäev-teisipäev-kolmapäev, vaid kahe trenni päev, ühe trenni päev ja puhkepäev. On ka kaaluvõtmispäev ja võistluspäev, aga neid ei ole nii palju, et nädala pikkust selliselt mõõta. Ja kui juba jauramiseks läks, siis „nädal" pole ka päris see - õige oleks öelda „tsükkel", sest (olenevalt spordialast) ei ole hingetõmbe pikkuseks alati 7 päeva. Siit ka üks sporditegemise vahva plusspool - „nädalavahetused" satuvad pidevalt kummalistesse kohtadesse.
Eks satu muudki asjad kummalistesse kohtadesse - kui laupäeva või pühapäeva varahommikul Anne kanali või Emajõe ääres kerge jooksuringi teen, jalutavad aeg-ajalt vastu seltsimehed, kes eelmisel õhtul alustatud peolt alles kodu poole liiguvad; või järgmisesse peatuspunkti - kes kuidas :) Ma pole muidugi päris kindel, kelle vaatenurgast selline kohtumine kummalisem tundub - minu või nende.
Mida trennis üldse tehakse?
Minu treeningud jaotuvad üldjoontes kolmeks:
Matitreeningud, kus toimub kogu erialane tegevus: poks + maadlus + maasvõitlus = MMA. Mõnikord võivad matitreeningud toimuda ka põrandal või õues, kus piirdutakse püstivõitlusega, aeg-ajalt poksiringis ning kui võimalus, siis ka puuris. Kõik see leiab aset spordiklubides Võimla (Tartu), 3D Treening (Tallinn) ja Englas (Tartu), samuti Tallinnas maadluskeskuses Korrus3. Aeg-ajalt külastan ka muid paiku, näiteks Tartu spordiklubi Kombat, aga koduks on ikka kolm eelpool mainitut. Matitreeningute pikkus on reeglina 1 h 15 min kuni 2 h 15 min. Lisaks erialasele sisule on selle aja sees veel soojendus ning mõnikord ka jahutus.
Üldfüüsilised treeningud - erinevatest vastupidavusliikidest kuni kiiruse ja plahvatuseni välja. Suuremalt jaolt jooksen-hüppan-surun-rebin pildi virvendama Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi spordihoones ja staadionil. Järgmine valik on tervise- ja metsarajad. Ega ma tegelikult suur metsajooksufänn ei ole, aga kui vaja, siis tuleb teha. Üldfüüsiliste treeningute kestus on väga varieeruv - 30 min kuni 2h 30 min. Kõige rohkem võtavad aega kiirusele ja plahvatusele suunatud treeningud, kus põhiosa kulub seeriate vahel puhkamisele, ja sellest, kui oluline on puhkamine, ma juba põgusalt rääkisin :)
Füsioteraapia - märksõnadeks on lihastasakaal, stabiilsustreeningud, rüht, vigastuste ennetamine, tasakaal, taastumine jms. Samuti olemasolevate vigastustega tegelemine. Füsioteraapia kestus samuti väga varieeruv - 30 min kuni 2 h. Tahaks nimetada ka seda treeninguks, aga päris õige see vist pole - kuigi nii mõnigi harjutuste komplekt võib olla roppraske, on rõhuasetus siiski natuke teine; samuti kuulub siia alla omajagu passimist - näiteks laseri all. Seda higi valan Tartu Ülikooli Kliinikumi Sporditraumatoloogia Keskuses.
Videokokkuvõte möödunud aastal suvises treeninglaagris toimunud füsioteraapia ringtreeningust. Selliseid treeninguid tegime 8 päeva jooksul 3 tükki:
Need kolm on põhilised, mida tsüklis kombineeritakse. Sageli on piirid päris hägused - näiteks 9 raundi sparringut 5-minutiliste raundidega (raundidevaheline paus 1 minut) läheb kindlasti ka üldfüüsilise treeningu alla, samuti matitreeningu ette tehtav paarikümne minutiline soojendusjooks. Samas soojendusel tehakse harjutusi, mis kuuluvad füsioteraapia alla. On ka selliseid treeninguid, kus näiteks ette tehakse 1 h üldfüüsilist treeningut ja sinna peale 30 minutit erialast tehnikatreeningut.
Mahult juhtival kohal on kindlasti matitreeningud - sellest ei saa üle ega ümber, võitlema õpitakse võideldes. Teisel kohal on füsioteraapia - reeglina madalam intensiivsus, ent mahtu tuleb kuhjaga. Mahu poolest kolmandal kohal on üldfüüsiline treening.
Mõned näidispäevad
Tugev päev
9.00 - 11.00 Füsioteraapia
13.00 - 14.30 I matitreening (sparring)
18.00 - 19.30 II matitreening (drillid)
Kerge päev
9.00 - 10.30 Füsioteraapia
16.00 - 18.30 Üldfüüsiline treening (lõigutreening)
Laagripäev
7.00 - 8.00 Jooks ja füsioteraapia
10.00 - 11.30 I matitreening (drillid ja sparring)
17.00 - 18.30 II matitreening (drillid ja sparring)
Reeglina ei tee tugevat või laagripäeva raskeks päeva enda jooksul toimuv, vaid päevade järgnevused - see, mis on toimunud enne: teha puhanult üks laagripäev on hoopis midagi muud, kui teha laagris selliseid päevi 7-14 tükki jutti. Isegi, kui seal sees on kergemad puhkepäevad, tehakse suurem osa treeninguid ikka väsimuse pealt. Aga selle õige väsimuse, mitte selle, kus keha hakkab katki minema.
Taoliselt neid päevi kombineeritakse: rasked-kerged, kerged-rasked ning ka vahepealsed; seejärel natuke puhkust ja ring hakkab uuesti. Mõned tsüklid on teistega sarnasemad, teised jälle erinevamad - oleneb konkreetse tsükli eesmärgist ning ka sportlasest endast. Samuti tuleb käigult arvestada ootamatute kõrvalekalletega - vigastused, mõni keha poolt mängitud vingerpuss, kui võib-olla natuke suurem väsimus peale tulnud (märkamatult üle võlli läinud koormused, apsakas toitumises, halvem uni vms).
Kokkuvõte
On kahe trenni päev, on ühe trenni päev ja puhkepäev. Ülejäänu on ebaoluline :)
Vastused lugejate küsimustele
Homo- ja vägivallateemalised küsimused jätan kõrvale - ega seal vist konkreetseid küsimusi polnudki, pigem jaurati niisama vabalt valitud teemadel, milles end kõige kodusemalt tunti :)
Kui praegu on mees juba 31. aastat vana, siis veits hilja ei ole kuhugi pürgimist alustada ?
Jah, Ert - kui see siin praegu oleks täielik algus ning vanuseks 31 (mina veel 30, aga olulist vahet pole), siis oleks tõesti hilja. Poisid hakkavad maadlema 6-7-aastaselt, paljud varemgi, tüdrukute võimlemistreeningute algusaastatest ei maksa siinkohal rääkidagi - selles valguses oleks nagu lausa 14 aastat hiljaks jäänud. Õnneks on sport ja mitmekülgne kehaline tegevus minuga juba väga varajasest noorusest kaasas käinud. Tugevamalt hakkasin sportima 13. eluaasta lõpus. Mõnes kohas küll tunnen, et ka see jäi natuke hilja peale - just võitlusaladel, kus päris palju koordinatsiooni ja osavust omandatakse nooremas eas, ent see-eest olen hilisemas vanuses hea füüsise alla teinud. Seda, mis praegu toimub, võiks pigem nimetada kiirendamiseks kui alustamiseks.
