Asja juurde. Esimest korda hommikul hotelli juurest peapressikeskusesse minnes oli vaja sõita kahe ühistranspordi bussiga. Kõike detaile pole siinkohal vaja avaldada, aga teise bussijuhi lahke abi pani kukalt kratsima. Bussi sisenedes näitasin juhile näpu vahel olevast official guidebook´ist paika, kuhu mul oli vaja jõuda. Küsisin siis inglise keeles lisaks, et kas see buss ikka läheb sinna. Esimene sõit siiski. Näitasin juhile brošüüri, kus õnneks oli ka selle koha piltolemas. Tundub, et pildid on pandud teadlikult, sest enamus kohalikke ei oska muud kirja peale hieroglüüfide lugeda.

Ma ei tea, kas bussijuht solvus, et ma näitasin talle teadlikult kirja, millest ta muhvigi aru ei saanud või ta tahtis nii väga juhmi aidata. Enne õigesse peatusesse jõudmist ulatas ta mulle Gwangju linna kaardi. Kogu info hieroglüüfides. Täismats. Sorry, aga ka pärast viiendat napsu ei oska ma selle kaardiga muud teha, kui tapeedina seina laotada. Ja silmad üritan edaspidi rohkem lahti hoida. Ausalt.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena