„Põhimõtteliselt tegime kokkuleppe eelmise hooaja lõpus ära, aga aasta alguses asjad venisid. Lõpuks tekkis variant minna mõned nädalad enne Eesti meistrivõistlusi, aga siis ma juba ise tahtsin minekuga viivitada juuli alguseni,“ rääkis Aia. Tema eesmärk oli võita Eesti meistrivõistlustelt medal. „Enesetunne oli päris hea, üritasin lõpuni medali eest võidelda. Mul hoiti kõvasti silma peal ja kohati tundus, et sõidetakse mitmekesi minu vastu. Kui ründasin oldi kohe sabas, samas kui Alo Jakin läks, siis hakati üksteisele otsa vaatama. Temale taheti medalit anda, mulle mitte, mis teha,“ rääkis ihaldatud pronksmedalist mõne meetri kaugusele jäänud Aia.

Hiina klubi vaatevälja jõudis visa pärnakas tänu enda sihikindlusele. Ta saatis mullu kevadel paljudele klubidele oma CV ning ühega näkkas. „Tiim jäi minuga rahule. Sel aastal peaks sõitjad ja tehnika olema klubis vähe paremad. Loodetavasti saab ka mõne normaalse tulemuse kirja. Sõidud on tasemelt võrreldavad Tour of Estoniaga. Pean silmas meeskondi, mis paljuski kattuvad. Kalendri kohta mul veel üksikasjalikku infot pole. Suuremad võistlused on eeldatavalt Hainani ja Hiina velotuur, midagi tuleb kindlasti lisaks. Eesmärk on mõne Aasia klubiga tervet hooaega hõlmav leping teenida. Ma arvan, et see on täiesti reaalne.“

Tänavusel hooajal sõidab Aiaga samas klubis ka üsna tuntud Ukraina maanteesprinter Juri Metlušenko. Ülejäänud klubi liikmed on hiinlased, meeskonna peakontor asub Shanghais.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena