FINAAL NUMBRITES: Miks BC Kalev/Cramo ikkagi lagunes?

Sügavam pilk korvpallifinaali statistikasse tõestab Tartu Ülikool Rocki peatreener Gert Kullamäe strateegia edu võidukas seerias BC Kalev/Cramo üle.

Võtsin Kalevi VTB-liiga põhiturniiri viie viimase mängu statistika, jättes kõrvale hooajalõpu õnnetu kaotuse Kaasani Unicsile. Vastasteks Rockiga julgelt võrreldavad Minski Tsmoki (kaks mängu), Nymburk, Krasnõje Krõlja ja VEF. Üks kaotus ning neli võitu. Numbrid, mis silmale avanesid, kohati üllatasid.

Kalev/Cramo keskmine viskeprotsent neis mängudes - 46,8% platsilt, sealhulgas kolmesed koguni 26,8-st 11 keskmiselt ja kahesed 39,4-st 20 ehk 50,7%. Iga korvpallisõber teab Jaak Salumetsa reeglit: tahad võita – viska kaheseid 50% või üle.

Kalevi selge liider neis mängudes oli Scott Machado, kusjuures ka tema visketabavus oli täiesti "läbi katuse" – kahesed 73/37 (50,7%) ja kolmesed koguni 28/15 (53,6%). Niiviisi kogus NBA-kogemusega mängujuht 23,8 punkti mängust ning andis kaaslastele 9,4 söötu mängu kohta.

Võtame võrdluseks Kalevi finaalmängude statistika Rocki vastu. Visked väljakult 33,2%. Neist kolmeste tabavus nii madal kui 22,9% (135/31) ja kaheste tabavus 39,9% (208/83).

Kalevi kehv tabavus kolmesejoone tagant on olnud jutuks. Kullamäe on tunnistanud, et nad survestasid Machadot, lootes teda väsitada. Teades, et tal on kalduvus palli üle hoida, pakkusid talle teadlikult viset. Statistika kinnitab taktikaga täppipanekut – Machado võttis Rocki vastu koguni 18 viset rohkem kui VTB-liiga viimase viie vastase puhul, tabades oma 91-st viskest vaid 25 – see teeb protsendiks VTB liigast pea kaks korda madalama 27,4%. Kolmeste tabavuseks aga katastroofilise 16,6% (36/6).

Palli Machadole kätte kinnijäämine ei kahandanud vaid ta enda statistikat (4,8 söötu mängust), vaid kogu Kalevi meeskondlikku söödumängu rünnakul. Kui VTB liiga lõppfaasis eelnes 18,8l korral keskmiselt Kalevi korvile resultatiivne sööt, siis finaalseerias Rocki vastu anti korvisööte mängus vaid 10,4...

Samal ajal kui Machado probleemide ja vastase mänguplaani küüsis vaevles, lõi särama Tanel Soku mängujuhitalent. Korvpallisõprade seas on arutletud, et Rock võib Tanel Soku järjest kasvanud osatähtsusele kaudselt tänu võlgneda Augustas Peciukeviciuse eemalolekule. See pole muidugi poliitiliselt korrektne ega ka viisakas mõttekäik – ent ei pruugi sellegipoolest olla vale. Sel hooajal pole leedulasel oma mängu õnnestunud leida ja ilmselt olnuks tema mängitud minutid oluliselt madalama kasuteguriga kui Tanel Sokul. Mis muidugi ei tähenda, nagu ei võiks leedukas järgmisel hooajal naasta vägevamana kui kunagi varem.

Veel mõni tähendusrikas number. Hooaja esimesel poolel näis Kalevi eesliin mitte lihtsalt hirmuäratav, vaid Eesti tingimustes lausa ebareaalne. Elegari lahkumine hooaja keskel oli hoop, kuid Petšerovi ja Bensoni asendused tundusid küllaltki tugevana. Head esitused Venemaa liigas kinnitasid arvamusi.

Finaalseerias kadus Kalevi eesliin aga täielikult pildilt, Rock võitis lauavõitluse kõigis viies mängus. Kalevilt 37,2 lauapalli mängu kohta, Rockilt aga 44,2. Kui võrrelda eesliinide osakaalu lauavõitluses, selgub et Rocki eesliin ei andnud Kalevi kolleegidele üldse sõnaõigust. Tartlaste neli pikka – Talts, Toome, Eichfuss ja Petrukonis kogusid Bensonist, Kupsasest, Petšerovist ja Kitsingust ligi 10 lauapalli mängu kohta rohkem – numbrid vastavalt 23,4 ja 14,8 mängust.

Lauavõitlus on olnud Kalevi murelaps tunduvalt kauem aastaid kui Varrak on klubi eesotsas olnud. Ka edukas VTB-liiga hooaeg ei olnud lauavõitluse osas Kalevile erand – suurepärastest hooajalõpumängudes võeti keskmiselt ikkagi nõrgapoolsed 38,8 lauda mängust – ligikaudu sama, mis Eesti finaalseerias.

Rocki eesliini poolt keerati täiesti lukku ka enda korvialune. Kuna pall tuli kolmesekundialasse põhiliselt üht ja sama teed pidi ning jõudis enamasti Keith Bensoni kätte – kes aga alt naljalt enam välja ei sööda, sai Rock mõnuga korvi all kokku tõmmata. Veideman ja Arbet plaksutasid kolmesejoone taga peopesad tuliseks, kuid lootust palli saada ei tekkinud. Samas polnud siin Varrakul häid valikuid kusagilt võtta – ka Kitsing eelistab pukist pigem visata kui välja sööta. Petšerovist rääkimata.

Üldiselt näib statistika kinnitavat Gert Kullamäe ja tartlaste sõjakavaluse õnnestumist kalevlaste mängujuhi vastu. Inspiratsiooni võis selleks anda kaudselt juba esimene, Kalevi poolt võidetud mäng.
Ehkki Kalev võitis näiliselt kindlalt, olid võidu võtmed samad mis VTB-liigas – kolmesed. Ka finaalseeria esimeses mängus kaotas Tallinna klubi lauavõitluse, viskas korvi alt kehva 38,9% tabavusega (14 kahepunktiviset kogu mängu jooksul), sealjuures Machado visked väljakult 17/4...

Varrak jäi kindlaks rünnakujoonisele, mille järgi pall püsis enamuse rünnakust Brasiilia mängujuhi käes. Mõnigi treener imestas, et ehkki prooviti üht ja teist vahetusmeest – jäi rünnakujoonis ise üldjoontes samaks. Machado kate-kattest nulli otsast või 45 pealt Bensoniga.

Selle põhjal võib väita, et treenerina noor rebane Kullamäe kavaldas seekord kogenuma kolleegi üle. Varrak on möödunud lähihooaegadel olnud pideva surve all, mis võis avaldada väikest mõju neil hetkedel, kui oli valida riskantse ning turvalise valiku vahel ning usaldada näiteks teisi. Otsustavas viimases mängus ei leidunud Martin Dorbekile, VTB-s rotatsioonis olnud mehele ühtegi mänguminutit.

Statistikanumbrid ei räägi kunagi kogu tõde, vaid on pigem osaline matemaatiline jälg toimunust. Selliseid numbreid mänguprotokollist ei leia, millega mõõta terve hooaja suure Venemaa kohal lennanud kalevlaste võimalikku pingelangust, olles lõpuks kodus – samas kui puud lähevad lehte ja korralik tulemus VTB-liigast oleks justkui vöö vahel.

Samuti ei kajasta arvud seda, kui hästi tunneb Kullamäe võrreldes VTB-liiga treeneritega nii Kalevi mängustiili kui ka mängijaid ja veel paljut muud. Tõenäoliselt on tõde seekord just selline, millisena treenerid seda intervjuudes öelnud ongi – vahel on võit kinni väikestes asjades, eriti kui mängivad võrdsed vastased. Viskeprotsendid on ikkagi ühe pika loogikaahela lõpp-produktid, mitte põhjused. Tõelised põhjused aga pole suures osas statistiliselt mõõdetavad ja võibolla ongi hea, kui need on ainult treenerile endale teada.