Rootsi publik nautis kaheksakümnendate teises pooles oma võrkpalli hiilgeaega. Kolmel EM-il jõuti esikümnesse: 1985. aastal oli meeskond üheksas, 1987. aastal neljas ja 1989. aastal teine. 1989. aastal Stockholmis oli peafavoriit Itaalia, hilisem kolmekordne maailmameister (1990, 1994, 1998). Finaalis kohtusid niisiis Rootsi ja Itaalia, mängupaigaks Globeni hiigelhall.

Eestist oli EM-mänge jälgima tulnud kümmekond (noorte)treenerit, valuuta nappuse tõttu ööbiti tuttava või tuttava tuttava pool. Varakult ajakirjanikuks akrediteeritud siinkirjutaja magas ühe eestlasest vanaproua kodus põrandal. Globenis juhtus lehemees kõrvuti finaali vaatama maailma tipptreeneri, NSV Liidu koondise juhtimisest ajutiselt kõrvale tõrjutud isepäise ja mitte piisavalt Moskva-meelse Vjatšeslav Platonoviga. Aasiapäraste näojoonte ja lakkamatute võitude seeria (1977-1984) tõttu hüüdsid mõned sõbrad teda Tšingis-khaaniks. Kes tema taktikalisi käike nautisid, meenutasid Platoni nime.

Hasartne Platonov ei püsinud paigal, ta pidi kogu aeg midagi tegema. Kullamängu eel pani ta ette ennustada, millise tulemusega mäng lõpeb. Ajakirjanikku polnud hasartmängud kunagi tõmmanud, aga Platonovile, vanale tuttavale, ei saanud ära öelda. Minu tingimus oli, et vaatame esimese geimi ära, siis ennustame. Platonov ei seadnud mingisuguseid tingimusi. Esimese geimi võitis Rootsi. „Rootsi võidab 3:0,” teatas Platonov veendunult. „Itaalia võidab 3:1,” pakkus ajakirjanik tasakesi. Itaalia võitiski 3:1. Ajakirjanik õrritas: „Teinekord küsi, kui midagi täpselt teda tahad. Ma ütlen.”

Vjatšeslav Platonov kutsuti NSV Liidu koondist august välja tirima uuesti järgmise kümnendi algul ja võitis 1991. aastal EM-tiitli tagasi. Rootsi taganes esikümne piirimaile, enam-vähem samale tasandile kui Eesti, kellelt täna ja veel seitse päeva hiljem võitu ootame.