Kirjutasin eelmisel kolmapäeval pärast Flora ja Nõmme Kalju vahelist karikavõistluste poolfinaali Delfis arvamusloo „Piinlik lugu Lillekülas ehk Eesti jalgpalli fännid, kas olete suhkrust tehtud?“. See tekitas palju vastukaja – nii positiivset kui ka negatiivset. Austan inimeste õigust isiklikule arvamusele ja leian, et seisukohtade paljusus üksnes rikastab ühiskonda.

Eesti jalgpalliliidu palvel täpsustan siinkohal, et kõnealuse kohtumise ajal oli tribüünidel 200 inimese asemel 438. Kirjutades mainisin esialgu numbrit 200, kuna kolme väljaande (Soccernet, Delfi, Õhtuleht) esindajad opereerisid just selle numbriga. Ametliku protokolli tekkimise järel lisasin ka alaliidu ametliku numbri. Kuna kohtumise ajal Lilleküla staadionil viibinud inimesi pildistati ja mulle lähetati tutvumiseks need pildid, siis pole mul enam põhjust andmete õigsuses kahelda. Huvilisel on võimalus soovi korral illustratsiooniks lisatud pildilt pealtvaatajad ise üles lugeda. Siinkohal kiidan jalgpallureid, kes on tähtsamatel mängudel asunud publiku arvu täpselt ja usaldusväärselt määrama. See on koht, kus teised spordialad võiksid eeskuju võtta.

Kuid nagu märkisin ka kommentaari lõpuks: ka 438 inimest on karikasarja kõige tähtsama mängu kohta häbematult vähe ning Joel Lindpere ja Enar Jäägeri klassiga koondislased väärivad rohkem lugupidamist. Kõige kummastavam oligi see, et just Flora ja Kalju tegelevad kõige enam pealtvaatajatega ja neil kahel klubil on kõige suurem potentsiaal inimesi staadionile tuua. Läks nagu läks. Mina leian, et õige vutifänn ei saa koju jääda vabandusel, et vihma sajab ja tuul puhub. Vutimehed peavad ju iga ilmaga treenima ja võistlema! Kui Flora hooaja keskmine pealtvaatajate hulk on tänavu olnud rohkem kui 700 ja mullu vaatas Flora ja Kalju üht omavahelist kohtumist koguni 2500 inimest, siis potentsiaali peaks nagu olema. Aga hüva, kui keegi tõesti leiab, et see pole mängijate suhtes inetu käitumine, siis jätan talle tema arvamuse. Jätke mulle minu oma.

Küll aga häiris mind tõsiselt, et sotsiaalmeedias tekkinud diskussiooni käigus ei rünnatud minu seisukohti, vaid asuti minu isiku kallale. Eelkõige pahandas mind FC Flora kommertsdirektori Jaanus Pruuli lause, et Märt Roosna ei ole jalgpallisõber. Leian, et see väljaütlemine on ülekohtune ja minu nimi on rikutud. Seetõttu lahendagem tekkinud olukord ainsal mõeldaval moel – duelliga jalgpalliplatsil. Jätan härra Pruuli valida platsi suuruse ja mänguaja. Mul on ainult üks palve: lepime kokku, et duell toimub iga ilmaga, isegi siis kui vihma sajab.