Pole sporti (ka mitte tervisesporti), mis traumariski ei sisalda, pole ka sportlast, kellel kusagilt ei valutaks. Viga saanud mängijad ravitakse niivõrd-kuivõrd tervemaks ja lähetatakse uuesti areenile. Kui hästi läheb, peavad põlved, puusaliigesed, selg, õlg jm mõnda aega vastu. Nii nüüd, kui edaspidi. Venemaal kasutavad koondisele hädavajalikud mängijad juba mõnda aastat praktikat, mis eeskuju võtmist ei vääri. Supermees käib vähem laagris, pingutab väiksema koormusega, jätab profülaktika mõttes mänge vahele, jätab koguni terve suve vabaks, et perega rohkem koos olla. Siis ükskord heliseb tema taskus telefon ja tuttav hääl anub: „Serjoža, aita välja...” Serjoža läheb ja teeb, mida vanus ja vorm lubab. Veenab kõiki , et on endiselt vajalik.

Lugeja kindlasti märkas, et loobujate nimekirjas ei ole Eesti koondise seniseid põhimängijaid. Pole raske ennustada, et diagonaali valikul asetuks Hindrek Pulgast ettepoole Oliver Venno või Mart Tiisaar, temporündaja koha täidavad Ardo Kreek ja Andri Aganits, nurka pannakse Martti Juhkami ja Keith Pupart, sööte hakkab jagama Kert Toobal. Kogenud koosseis, kõik mängivad välisklubi koosseisus maa tippsarjas. Noorepoolsetest pääseks arvestataval määral end näitama Robert Täht, Timo Tammemaa, Kusti Nõlvak. Pole kuulda, et nimetatutest keegi vigane või haige oleks. Tavaliselt tuuakse need välja pärast võistlust.

Praegustest põhimängijatest saab kokku panna tugeva, Euroopa kesktasemel meeskonna, kes on suuteline võitma maikuus Rootsit ja pääseks (suusatajate keeles) punktikohale suvel Euroliigas. EM-i finaalturniirile kvalifitseerumine on tähtsam ülesanne, aga Euroliigas mängimine annaks Eesti võrkpallile laiema kõlapinna, rääkimata võimalusest katsetada uusi koondist väärt mehi. Noori, veel koolipoisieas jungasid (sh ülekahemeetriseid) on rõõmustaval hulgal peale tulemas, seda kinnitas arvukatel koolinoorte võistlustel kohtunikuna tegev Mati Koorep. Hea, kui saame noortele ette näidata Eesti koondvõistkonna, kuhu noored pürgida tahaks.