Sarja radu valmistavad ette neli harrastajate klubi: Porter Racing, Jõelähtme Singel, CC Rota Mobilis ja VeloClubbers.

Rajad on vaheldusrikkad
Sarja idee on huvitavate radade tutuvustamine ning nädalasisese tugeva treeningu pakkumine. Samuti on korraldajad alati mõeldud radade tehnilisuse peale — populaarsete rattamaratonide rajad peavad lühikese aja jooksul läbi laskma suure hulga võistlejaid, ning ei saa olla nii tehnilised. Seetõttu on kolmapäevakud ideaalne koht vajalike sõiduoskuste omandamiseks. Rajad on nii erinevad kui maastik võimaldab. Kui näiteks Saku rabamets on praktiliselt tõusudevaba, siis Pirita jõeorus on omajagu tõuse ja laskumisi. Jõelähtme vallas asuvad rajad on kindlasti kõige kivisemad, samas jällegi nii mitmekesised, et seal piirkonnas on võimalik kasutada praktiliselt kõiki maastikusõidu elemente.

Kuna sõidetakse eraldistardist, siis on võimalik kasutada radu, mis tavapärastest rattamaratonidest oluliselt erinevad. Ühekaupa, omale sobival ajal rajaleminek tähendab starditroppide puudumist ja võimaldab kogu rada koostada kitsamatest metsaradest ehk singlitest (ingl k singletrack), nagu maastikuratturid öelda armastavad. Tegemist on tõeliste maastikuradadega, sest asfalti pole enamasti meetritki ja ka kruusateid jätkub minimaalses koguses ainult põnevate rajajuppide ühendamiseks.

Kõik on oodatud
Osalema on oodatud kõik alates algajatest ja lõpetades eliitsõitjatega, kes otsivad nädala keskel tavatreeningutele vaheldust. Võistlus on eriline selle poolest, et start on avatud õhtul kella viiest kaheksani ja igaüks saab valida sellest vahemikus endale sobiva stardiaja. Olenevalt vanusegrupist on sõidu orienteeruvaks kestvuseks 30-60 minutit.

Rattaklass on vaba, kuid soovitavalt võiks kasutada siiski maastikuratast ning kiiver on rajale pääsemiseks kohustuslik.

Rajal võib kohata nii oma esimesel jalgrattal sõitvaid lapsi, ema või isa kõrval julgestamas, kui neid, kes “suurematel” võistlustel pidevalt poodiumikohti püüavad. Osalejate hulgas on sõitjaid, kes käivad ainult mõnel kodulähedasel etapil, aga ka neid, kes kaugemalt kohale tulevad ja ilma mõjuva põhjuseta ühtki etappi vahele ei jäta. Eelmisel hooajal oli 600 ratturit, kes vähemalt ühel kolmpäevakul startis. Iga etapi starti jõudis keskmiselt üle 200 osaleja.

Väga vahva on see, et sari on osutunud ääretult populaarseks laste seas. Võimaluse korral luuakse väikeste osalejate jaoks alati ka lühem ja lihtsam ring ja osavõtt on neile tasuta.

Rohkem infot kodulehel: www.kolmapaev.ee.

Osalejate kommentaarid

Greete Steinburg: Mulle meeldib Kolmapäevakute etappide juures see, et kõik rajad on omamoodi huvitavad ja omanäolised. On veidi kergemaid ja ka veidi raskemaid etappe, mis tähendab, et harrastusratturil on võimalik valida endale just need kõige sobivamad. Kodulehel on toodud väga ilmekalt välja radade tehnilisus ja raskus ja valikut on kerge teha. Stardiaja saab igaüks ise valida, see muudab võistluse pingevabamaks, samas huvitavamaks. Ja selle tõe, kui väle või siis mitte-nii-väle olid, saad teada juba mõned minutid peale finišeerimist live-tulemuste lehelt.
Kolmapäevakud on maastikurattasari, milles osaledes oled justkui osa suurest sõbralikust rattaperest, kus kõik on rajal viisakad, viskavad enne ja peale starti nalja ja naudivad kolmapäeva õhtuti koos värskes õhus viibimist!

Aktiivne harrastussportlane ja maastikurattur Rivo Pajur: Läbi aegade on mul vahele jäänud ainult 2 kolmapäevakut. Miks ma seal käin? Rajad on head — piisavalt heal tehnilisel tasemel ja loomulikult toimumise aeg ning korraldus. Ei pea minema kindlaks ajaks starti, vaid siis, kui sulle sobib. Samuti on formaat väga sobiv. Kiirematel kujuneb lõpuaeg kuskile 40 — 55 minuti vahele.

Kirsiks tordi peal on kaasvõistlejad. Ei toimu siin mingit trügimist ega sõimamist. Samuti ei pea korraldajad maha loobitud prahi pärast eriti pead vaevama.
Alates 2013 hooajast hakkasin ka poega kaasa võtma, kes siis 8 aasta vanune oli. Kohe peale esimest etappi oli ka tema süda müüdud ning on alati kohal, kui tervis võimaldab. Kolmapäevakud on tema jaoks saanud hetkel kõige olulisemaks võistluseks üldse, mille üle mul ainult hea meel on. Noortel tuleb tehniline oskus väga kiiresti ja nad on ikka vägagi julged.

Hobirattur Aivar Laanjõe: Rattafoorumi velo.clubbers.ee mõjul jõudsin 2013 kodulähedasele Škoda Kolmapäevakule ja enesele ootamatult jäin sellest sõltuvaks. Olles alguses aeglane ja sõidutehniliselt kehv osaleja, tuli leppida sellega, et kiired “rongid” mööda ajavad. Ajapikku on tulnud oskused rattaga maastikul nii tõusust üles kui laskumisest alla sõita. Samuti paraneb hooaja lõpuks ka füüsiline võimekus.

Kolmapäevak annab oma lühikese ja internsiivse formaadiga hea võimaluse puhata liigsest infost, tööst jms mürast. Kui jääd unistama või tegeled millegi muu kui sõitmisega, kipud kuskil äparduma ja mõnikord võib see ka valus olla.

Kolmapäevakute kaasmõjul on osutunud täiesti sõidetavateks eelpool viidatud Saku100, Jõelähtme Maraton, Rõuge Tuur ja H100. Puhtalt sportliku tulemuse pärast ei sõida ühtegi maastikurattamaratoni, pulsikella ei vahi, kiirema konkurendi lasen endast mööda ja toitlustuspunktis teen söömiseks ja joomiseks pausi. Rajalt tulles on pea puhanud, kere väsinud ja enamjaolt iseendast parem oldud.