Päev enne kordusduelli Paris St. Germainiga tegi Mourinho Mourinhot. Teatas, et tema meeskonna laupäevane treening oli mängijatele raskem kui PSG-le Prantsusmaa liigamäng Lensiga. Ning heitis samas varju ka PSG boonuspoliitikale, kus iga ringi läbimise eest igale pallurile ette nähtud - mitte väike - preemia. „Minu klubides pole sellist asja juba ammu. Mängijad teenivad piisavalt korralikku nädalapalku. Lisa tuleb vaid trofeevõitude korral," selgitas ja torkas Mourinho korraga.

Kolmapäeva õhtul juhtus vutimaailma kahe uusrikka heitluses väike ime. PSG suutis võõral väljakul pärast superstaar Zlatan Ibrahimovici eemaldamist vähemuses mängides kaks korda kaotusseisust välja rabelda ja rühkis haaravast - ehkki kaugeltki mitte kõrgetasemelisi duelle pakkunud paarist - edasi kaheksa parema hulka.

Chelsea ja Mourinho aga osutusid mitmel rindel iseenda arrogantsuse ohvriteks. Igati asja eest.

Jah, väljakukohtunik Björn Kuipersi vilepartii on pehmelt öeldes masendavalt heitlik ja kehv. Ent Chelsea mängijad lasid end külaliste jõulisusest liiga lihtsalt ärritada, samuti oli ebameeldiv vaadata, kuidas Ibrahimovici duši alla saatmisel Kuipersit mõjutati. Chelsea dikteeris pidevalt sündmuste kulgu, aga ei suutnud täiesti ebamourinholikult paati rahulikult võidusadamasse tüürida.

Samuti võin kinnitada: viibinud esmakordselt Stamford Bridge'il, ei imesta ma enam, miks Mourinho kord oma klubi koduareeni õhkkonda raamatukogu omaga kõrvutas. Ja fännidelt mõistagi pragada sai. Tõesti: raamatukogu ei olnud liiga vale määratlus. Tõsi, vahel keriti detsibellid lakke, aga seda juhtus haruharva ja kui juhtus, siis enamasti kulus energia kellegi või millegagi sõimlemisele, mitte lemmikute toetamisele. Täpselt samuti nagu PSG mängijad all murul, andis ka Pariisi fännisektori käitumine võõrustajatele silmad ette.

PSG võitlusvaim väärib aga imetlust. Karukoopas rabeldi välja maruraskest seisust, Laurent Blanci hoogsalt kõikunud tool sai jalgade alla tõhusa annuse liimi ja „spetsid", kes enne mängu teatasid, et täiskoosseisus brassiillastega mehitatud kaitseliin küll välja ei vea, valusa ninanipsu. Nimelt keskkaitsjad David Luiz ja Thiago Silva ju pariislaste sangareiks tõusid. Kuidas võtsid Chelsea fännid aga vastu koju naasnud Luizi pallipuuteid, võite ise arvata. Eksimisvõimalus puudub.

Delfi reisi Londonisse toetas Nissan, UEFA Meistrite Liiga ametlik sponsor

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena