Eesti jalgpalliklubide reiting: kellele medalid, kes langeb?
Pärast eilset igas mõttes suurepärast mängijate registreerimise viimast päeva – kus Eesti tippklubid lisasid nimekirjadesse Sergei Pareiko, Joel Lindpere, Enar Jäägeri ja Dmitri Kruglovi -, on parim võimalik aeg avada Delfi uus rubriik „Eesti jalgpalliklubide reiting“.
Hakkame igakuiselt hindama Premium liiga kümne meeskonna seisu – võtmata seejuures aluseks vaid tabeliseisu, vaid veel mitmeid erinevaid tegureid. Aga sellest lähemalt juba siis, kui märtsikuu (kunstmuru) mängud seljataga.
Täna, mõni tund enne hooaja avamängu Levadia – Infonet on teie ees aga ennustus, kuidas võiks kodune tippliiga, loodetavasti aegade põnevaim ja kõrgetasemelisim, lõppeda.
1. Tallinna Levadia
Levadia suurim küsimärk on lihtsamast lihtsam: kui kiiresti ja millise kooskõla leiab täiesti uus tagaliin, kus vanadest põhitegijatest alles vaid vasakkaitsja Artur Pikk? Lisandunud on Sergei Pareiko, Aleksei Širokov, Ivan Pecha, Artjom Rahmanov, Taavi Rähn, Juuso Laitinen ja Hindrek Ojamaa elik tegemist on ses liinis sisuliselt täieliku revolutsiooniga. Kõik kõnealused mehed soovivad mänguaega ning Marko Kristal peab kandma hoolt, et rollid igas mõttes parimal moel paika loksuks.
Väljaku teises otsas on Igor Subbotini lahkumine suur kadu, ent lisandunud Kaimar Saag, Siim Luts ja Maksim Lipin ning uue lepingu sõlminud Dmitri Kruglov peaks selle küll kuhjaga korvama.
Levadia koosseis on rivaalidest tihedam, kogenud, lisaks on võitjamentaliteet ja sellega kaasnev enesekindlus suur valuuta. Tuleb kolmas järjestikune kuld, ehkki põrmugi mitte lihtsalt.
2. Nõmme Kalju
Kui varatalvel Kalju ohje üle võttes tuli Sergei Terehhovil vastata küsimustele „kuidas ta kavatseb selle lasteaia mängima panna?“, siis tänaseks on pilt teine. Ats Purje ja Joel Lindpere lisandumine on kõva sõna igas mõttes: nii otsese mängukvaliteedi kui ka kogemuse näol.
Kalju suurimad küsimärgid on ilmselged: kuidas peab taaskord õhuke kaitseliin ja kuidas saab hakkama Terehhov, suure viisiku ainuke debüüttreener?
3. Tallinna FC Flora
Vastupidiselt kõigile rivaalidele on Flora otsustanud teadlikult rõhuda stabiilsele koosseisule. Tuumik on suures osas säilinud, lisaks on toodud olulisematest tegijatest Enar Jääger, Gert Kams ja Sakari Tukiainen. Norbert Hurt&Co vajab äkkstarti, et oma trump – kokkumäng – võimalikult tõhusalt maksvusele panna, enne kui rivaalid alles ühist hingamist otsivad.
Selge murekoht on pärast Karol Metsa ja Taavi Rähna lahkumist jätkuvalt keskkaitses. Jah, sinna lisati Madis Vihmann ja ka Jääger on enam kui suuteline seda positsiooni täitma, aga ikkagi. Samuti: kuidas peab Richard Aland vastu esikinda vastutusele?
4. Sillamäe Kalev
Koos peatreener Sergei Frantsevi tulekuga mullu hooaja teise poole tšempioniks kroonitud ja tänu sellele hõbemedalid kaela saanud Sillamäe peab leidma vastused kahele olulisele küsimusele: kuidas hakkab pidama värav(avavaht) ja kes täidab liiga mulluse suurima täpsusküti Jevgeni Kabajevi massiivsed saapad? Vastuste saabumiseni pigem „neljas koht on jama“ meeskond.
5. Tallinna Infonet
Väravamasin Manucho lahkumiseta võiks Infonetist kõnelda kui täiesti reaalsest medalinõudlejast. Praegu peab Aleksandr Puštov lootma, et Lätist hangitud Vladislavs Kozlovs on ligilähedasel tasemel ja Jüri Jevdokimov karmist vigastusest kosunud. Aga esialgu on need suured „aga“-d.
Seevastu Aleksandr Dmitrijevi Levadialt ülelöömisega anti kõigile selge ja meeldiv signaal: ka meie oleme olemas! Ka see näitab, et liiga tipp muutub aina ühtlasemaks. Häid täiendusi tõi Infonet teisigi.
6. Narva Trans
Mõneski mõttes must hobune. Kindlasti mitte nii nõrk ja haavatav kui mullu, mil tuli hirmunult vaadata isegi üleminekujoone suunas, ent kellel saab olla täpset aimu hangitud leegionäride tasemest? Samuti on huvitav jälgida, mis tasemel jätkavad ekslevadialased Roman Smiško ja kihlveotaagast vabastatud Aleksei Jahhimovitš.
7. Paide linnameeskond
Kui mullu püüdis Paide värvata peaaegu kõike, mis liigub (loe: mujalt üle jäänud pallureid), siis tänavu askeldati turul rahulikumalt ja loodetavasti läbimõeldumalt. Enam pole kokku klopsitud sisuliselt uut meeskonda. Kesk-Eestis küllap loodetakse, et Martin Ustaali ja eriti Vjatšeslav Zahovaiko lisandumine annab viimaste aastate tugevale keskmikule tiivad, aga reaalsus on teine: kuues koht on reaalne, kõik ülemised võimatud. Esiviisikut eraldab järgmistest endiselt kuristik.
8. Tartu Tammeka
Tammeka trump peaks olema Flora kombel stabiilsus ja läbimõeldud tegevus, ehkki teisel tasemel. Indrek Koser valiti mullu liiga parimaks treeneriks, tänavu tasub loota, et sisuliselt sama koosseis (pluss Heiko Tamm) suudavad astuda sammu edasi. Samas tuleb paratamatult arvestada, et ka otsesed konkurendid on muutunud tugevamaks. Seega ongi võtmeküsimus: kas peale jääb taaralinlaste kannatlikkus või teiste värsked täiendused?
9. Viljandi Tulevik
Mulgid on otsustanud lüüa pikkusega – talvega hangiti enda ridadesse ekskoondislastest kolmiktornid Sander Post, Joonas Tamm ja Jarmo Ahjupera. Samas pole keegi neist viimasel ajal midagi säravat näidanud. Florast on laenule saadud mitmeid noori – kas sellest kooslusest piisab, et hoiduda üleminekumängudest või väljakukkumisest? Fifty-sixty. Ees oota duell Tammekaga.
10. Pärnu linnameeskond
Mängiv (kes usub seda?) president Raio Piiroja on küll kõlav nimi ja aitab kindlasti koduklubi paljuski paremale järjele, ent meeskonna üldine tase … no jääb esialgu tippliiga nõudmistele alla. Ent keegi peab ka autsaider olema ja kõikide märkide järgi ei ole Premium liigas juba pikki aastaid olnud nii konkurentsivõimelist autsaiderit kui Pärnu. Loodetavasti.
