"Hüppe pikkus oli natuke vastik, sest see oli täpselt selline tulemus, millega võis edasi saada, aga ei pruukinud. Tehniliselt polnud hüpe midagi erilist," iseloomustas Kask oma avahüpet, mis olnuks ideaalse pakutabamisega kaheksa sentimeetrit pikemgi.

Teise katse astus 23-aastane Harry Seinbergi hoolealune üle, kolmanda jättis aga sootuks vahele.

"Teist hüpet ma enam lõpule ei viinud, kuna hoojooksu ajal tekkis reielihases selline krampi meenutav tunne. Pidasin Harryga nõu ja vahetult enne oma viimast katset ütlesin kohtunikele, et ei hüppa. Pärast mind oli tulla veel ainult paaril heal hüppajal, mistõttu kalkuleerisin, et peaksin edasi saama. Olnuks seis teine, oleks ma ka kolmandal katsel hüppama läinud."

Kask kinnitab, et jala pärast muretseda ei tasu. "Praegu teeb Tarmo Riitmuru (koondise füsioterapeaut - toim) mulle massaaži ja arvan, et homme saan jälle täiega hüpata, sest tegu oli pigem lihtsalt krambi kui mingi vigastusega."

Kask polnud kunagi varem tiitlivõistlustel finaalipääsule isegi lähedale pääsenud, sest nii 2012. aasta Helsingi EM-il (7.50) kui 2013. aasta Göteborgi sise-EM-il (7.40) segas teda vigastus. "Lisaks vigastustele, mis mõlemal korral segasid, polnud ma siis veel ka ise väga kõva mees. Ega praegugi pole, lihtsalt nüüd olen konkurentsivõimeline," tõdeb Kask, kelle isiklik rekord on tänavu hüpatud 7.87.

"Tase pole seekord kaugushüppes kõva ning et mitu head hüppajat eesotsas hooaja edetabelijuhi (Kafetien) Gomisega langesid juba välja, on see finaalis veelgi nõrgem. Paistab, et umbes 8.00-ga peaks juba medali saama. Tean, et kui jalad on korras, olen võimeline kaheksa meetrit hüppama, samas medalist ma veel ei mõtle," jääb Kask kahe jalaga maa peale.