Lars Hopp: mõttevahetus tipptreeneriga oli väga kasulik

Eesti Jalgpalli Liidu noortetöö koordinaator Lars Hopp käis end täiendamas Norra kõrgliigaklubi Stabæk Fotballi juures. Hopp rääkis portaalile jalgpall.ee, et tundis end peatreeneri, endise USA ja Egiptuse koondis lootsi, ameeriklase Bob Bradleyga, samal lainel.

Sinu isa on sakslane ja ema norralanna. Kas pead end pigem sakslaseks või norrakaks?
Pean end mõlemaks, aga Saksamaa mõjutused on natuke suuremad, kuna ma elasin seal rohkem. Samas, kui lähen Norra, siis tekib seal samuti kodune tunne. Loodan, et olen võtnud endasse parima mõlemast kultuurist. Üks pool perekonnast on ka Taani juurtega.

Kuidas sa Stabæki sattusid?
Norras toimub igal aastal enne karikafinaali treeneritele mõeldud konverents. Möödunud aastal käisin seal [esimest korda] ja hakkasin vestlema ühe treeneriga, kes osutus Stabæki abitreeneriks (Jan Peder Jalland - toim). Ta ütles, et võiksin neid külastada.
Kui sinna jõudsin, olin kõik väga avatud ja mul oli hea meel võimaluse üle olla tippliigaklubile nii lähedal. Sain isegi enne mänge olla meeskonna riietusruumis ja kuulda, mida treener mängijatele räägib. Ma ausalt öeldes ei tea, kas ma ise nii tahaks, et keegi teine nii lähedal sellele oleks. Võib-olla nad tunnetasid, et ma tean oma piire ja millal hoida end tagasi. See oli väga positiivne kogemus ja olen kolleegile väga tänulik.

Millal sa Stabækis käisid ja kui kaua klubi juures olid?
Külastasin klubi jaanuari keskel ning veetsin seal kaks nädalat.

Norras pole veel liigahooaeg alanud. Milliste võistkondade vastu Stabæk mängis?
Sel perioodil oli neil kaks sõprusmängu OBOS-ligaen ehk uue nimega esiliiga meeskondade vastu. Praegu on periood, kus palju mängijaid on testimisel ning lõplik koosseis pole kinnitatud. See polnud aga minu jaoks oluline, sest tahtsin näha, kuidas suhtleb peatreener teiste treenerite, füsioterapeutide ja ka kõigi teiste töötajatega. Keskendusin sellele, kui palju ta räägib, millest ta räägib ja millised ülesanded jätab abitreenerile ehk põhirõhk läks kommunikatsioonile.

Mis oli sealse stiili puhul sarnane, mis erinev?
Ma tunnetasin juba algusest, et olen nende treeneritega samal lainel. See, mida näiteks peatreener tegi ja rääkis enne treeningut ning õhtul pärast, oli väga sarnane sellega, mida teeme siin. Bradley tugevuseks loetakse tema väga head väljakunägemist, mis puudutab treeninguid. Ta näeb rohkem kui teised.

Üldiselt on Norra treenerid sarnased Eesti treeneritele – tagasihoidlikud, pigem mõtlikud ja rahulikud. Nende treenerid töötavad võib-olla veidi rohkem häälega ja üritavad sellega energiat väljakule süstida.

Bradley ja enda stiilis nägin mitmeid sarnasusi, sest ta oli samuti väga keskendunud detailidele. Mängijad reageerisid tema öeldule hästi, sest väikesed detailid võivad jalgpallis saada otsustavaks. Sellel on suur vahe, kas lähed pressingusse sörkides või spurtides ja söödutäpsuses on üks meeter väga suur erinevus. Ma usun sellesse ka ise. Bradley suudab hästi kohastuda ka erineval tasemel – ta on olnud ka näiteks Hristo Stoichkovi (Bulgaaria legend mängis aastatel 2000-2002 Chicago Fire’is, mille peatreener oli tollal just Bradley – toim) treener, aga ta enda sõnul ootas ta temalt hoopis teisi asju, kui näiteks praegu mõnelt noorelt norrakalt. Ta on väga positiivne treener ning energia, mis ta väljakule pani, meeldis mulle väga.

Millega erinevad peamiselt sealsed mängijad?
Ma arvan, et tehniliselt on meie tase sarnane, aga füüsiliselt on nad veidi paremad. Ma usun, et see võib üks põhjus olla, miks see klubi on suutnud rohkem Euroopa tippliigades pallivaid mängijaid toota. Nad teevad koostööd NTG-ga (The Norwegian College of Elite Sports – toim.) ja noormängijad keskenduvad kolm korda nädalas oma treeningutel vaid füüsilise võimekuse arenemisele. Klubi on kasvatanud mängijaid, kes mängivad täna Wigan Athleticus, Glasgow Celticus ja Freiburgis. Kõik nende noormängijad, kes esindusmeeskonda jõuavad, on füüsiliselt väga hästi arenenud.

Sa ei käinud Stabækis üksi. Kaasas oli kolleeg, videoanalüütik Rain Nappir. Mida tema Stabækis tegi?
Rain veetis meiega seal kolm päeva. Tema prioriteet oli teine, kuna ta keskendub oma töös videoanalüüsile. Rain tutvus sealsete programmidega ning tutvustas meie süsteemi. Võib öelda, et me tegutseme veidi süstemaatilisemalt, aga samas on raske võrrelda klubi ja koondist, sest seal on mängija nende juures igapäevaselt. Ei saa öelda, et nad teevad selles vallas midagi paremini kui meie. Neil on üks programm, mis on sarnane sellega, mida Rain kasutab, aga nad ka ise tunnistasid, et meie oma on parem.

Mida teevad nad oma analüüsis teisiti?
Nad ei filmi näiteks iga sõprusmängu. Bradley kasutab rohkem oma kogemust ja analüüsivad mängu abitreeneriga lähenedes sellele n-ö rohkem loogilise mõtlemisega kui teadusliku lähenemisega. Ma arvan, et meie analüüsime mänge palju enam, sest see läheb kokku ka meie targa mängija printsiibiga. Kui me anname nõu mängijatele, siis peavad meil olema faktid paigas. Kokkuvõttes on märksõnaks tasakaal – meie tagasiside mängijatele on küll tihti faktipõhine, aga mängujärgne analüüs peab olema pigem toetav põhitööle, mis toimub protsessi ajal väljakul.

Sa oled U-17 koondise peatreener. Kui tihti annad noormängijatele individuaalset tagasisidet?
Möödunud aastal vestlesin individuaalselt koondislastega iga kord, kui kokku saime. Olenevalt sellest, mitu korda mängija noortekoondisesse kutsusin, võis tulla kokku ka kaheksa vestlust ning tavaliselt toetasin juttu videomaterjaliga. Alustuseks saab mängija ise rääkida, millest ta mõtleb, oma tugevustest ja nõrkustest, positsioonist. Noortekoondise treenerina on minu ülesanne neid suunata ja panna mõtlema, sest igapäevaselt on nad oma klubi juures. See, kas ta töötab oma vigade kallal koduklubis, on hiljem ju tegelikult näha. Koondisest mängimise juures on minu jaoks kõige olulisem, et mängija tahab seda teha. Selle üle, et ma neilt 100% tahan, me ei diskuteeri, seda ma eeldan.

Mis on mängija arengu edu võti?
Mängija peab suutma võtta vastutuse. On levinud arvamus, et näiteks jalgpalliakadeemiates teevad treenerid sulle kõik ette ja taha ära, aga nii ei ole. Mängijad peavad ise näitama üles initsiatiivi ja tahtma areneda. Noortekoondise treenerina võin öelda, et mängijad, kes tulevad samast klubist, võivad olla täiesti erinevad. Tippmängijate omadus on see, et nad tahavad alati paremad olla ja töötavad selle nimel.