INIMENE JA LIIKUMINE: Indrek Treufeldt: Jooks enne saadet raputab mõtted lahti
Ma juhatan intervjuu sisse ühe lausega ...
Nii.
„Mõtted tekivad kõige paremini kõndimise ajal. Kui vaja kuskil toas mõelda, hakkan seal edasi-tagasi kõndima.“ See on Teie enda lause.
Jaa.
Liikumine omab Teie jaoks mingit meditatiivset mõju?
Kindlasti jah.
Rääkides otseselt Liikumisaastast, olete Te Liikumisaastasse andnud ka oma otsese panuse.
Sohoh. Millega küll? (naerab)
Selle aasta alguses oli kõige vaadatum Ühe minuti loeng Kristjan Pordi „Istumine tapab“. (Indrek Treufeldt on „Ühe minuti loengu“ sarja idee autor – S.A.K)
Ahsoo. Novot see on küll huvitav.
Mitmel rahvaspordiüritusel Te Liikumisaastal osalesite?
Ma ei tea, see on õnn või õnnetus, aga mul ei ole neid eriti arvukalt. Ma ei ole ka selline üritustel käija. Kuidagi on kujunenud traditsiooniks see sügisene suur jooks, aga pigem ma toimetan omaette. Ma ei ole selline üritustel käija.
SEB Sügisjooksul aeg minut alla ühe tunni.
Sohoh. Ma isegi ei mäleta. (naerab)
Millised emotsioonid ja tunded Te sellelt ürituselt kaasa võtsite?
See aasta oli kuidagi väga troppis jooksmine ja ma ei saanud alguses kuidagi edasi. Rahvast oli lihtsalt nii palju, mis on ju väga äge. Ma arvan, et ma tavaliselt jooksen kuskil 55 minuti kanti. See on selline tavaline aeg. Selles mõttes, pole aeg kiita. Oleks võinud parem olla, aga kuidagi see nii läks. Seal on see emotsioon olulisem. Suur seltskond ja kõik see on omaette väärtus. Aeg ei olegi nii tähtis.
Neeme Raud on öelnud, et ajakirjanikul on vaja võhma ja vastupidavust. Olete kolleegiga nõus?
Jaa, absoluutselt. Aga see käimise mõte, et ma olen jah selline rahutu hing. Ma ei saa istuda. On perioode, kus ma pean päevad otsa istuma. Näiteks mõni akadeemiline üritus. Siin on erinevaid olukordi. Kui ma pean päev otsa istuma, siis mul hakkab natuke kehv. Ma pean ütlema, et see meditatiivsus on täiesti õige mõte. Kõige parem on kui saab enne saadet joosta. Enne otsesaadet raputab see kõik nagu lahti. Mõtted ka kuidagi loksuvad lahti, mõte hakkab tööle. Seda ma olen üritanud teha. Kõige parem on, kui saab tund või paar enne saadet sellist suhteliselt intensiivset koormust. See on hästi optimaalne, hästi normaalne. See on just nagu õigel hetkel, et siin mõtted selle vaimu ja keha suhetest on hästi kohased.
On Teil sellest istuvast rutiinist väljatulemiseks mõni selline meelisala?
Ma olen tegelikult väga individualistlik. Mulle sellised kollektiivsed asjad ei sobi. Ma ise selles mõttes olen nagu kass, kes kõndis omapäi. Pikemalt olen ma teinud jõusaalitrenni. Siis ma jõudsin vahepeal rühmatrenni juurde, mis on nagu lihasvastupidavustreening. Jooks on, kummaline küll, kõige viimane. 10 aastat tagasi ma ei pidanud jooksmisest üldse midagi. Ma pidasin seda nagu mõttetuks asjaks. Mismõttes, ma nagu lihtsalt jooksen? Et mis see siis on. Aga mingil hetkel see nagu tekkis. Ma ei oskagi öelda, palju mul seda jooksjastaaži on. See jooks on minu jaoks üks viimaseid alasid.
Ma pean küsima, veesuusatamine. Oli see selline ühe suve romanss või tegelete Te sellega siiani?
Veesuusatamisega on nii, et mul ei ole õnnestunud seda rohkem seda. Esimene kord ma proovisin seda Kanadas. Sellega on nagu jalgrattasõiduga, et kui sa saad korra vee peale, kui see nõks tuleb kätte, siis ta on käes. Põhimõtteliselt siis sa tead kuidas see käib. Siis see tuleb välja. Ma arvan, et ma saaks sellega hakkama, kui võimalus tekib. Eestis ju ei ole niisuguseid veekogusid eriti. Emajõe peal olen korra vist proovinud. Ilmselt mingide järvede peal on ka, aga seal ei ole võib-olla sellist tehnikat ja sellist kiirust. Merel olen ka proovinud, Tallinna lahel. Pigem on see lihtsalt selline lõbus vahejuhtum.
Ajakirjanikutöö on juba oma olemuselt selline pingeline, kui palju Te leiate aega, et need tossupaelad kinni siduda ja minna?
Pigem on see töö jätk. Mis sa ikka istud kuskil ja vaatad lage. See on vahel väga loogiline, et sa hakkad mingi tööga pihta või loed mingid asjad läbi ja siis sa lähed vahepeal trenni. See mis sa läbi oled lugenud, see kuidagi settib või laagerdub. See ei ole isegi eriti keeruline. Igaks asjaks tuleb aega võtta. See on selline vabandus, et aega ei ole. Aga vahel tulevad jah nagu vahed sisse. Siis see vaevab.
Enese mahalaadimiseks sport on hea?
Kindlasti, jah.
On Teil olnud elus selliseid perioode, kus pinge kasvab üle pea ja hakkab tervist põletama? Ütlete endale, et nüüd tuleb aeg maha võtta.
Vot minuga on see häda, et sellega tuleb olla hästi ettevaatlik. Spordis on ka, et tuleb ennast mõistlikult koormata, aga koormust maha võtta ei tohi paugust maha võtta. Mina ei talu pingelangu. Kui mul on elus pikad perioodid ja mõne suure asja lõpetad ära ja koormus kaob, siis see pingelang on tegelikult vastik. See ei ole hea, kui sul mitte midagi teha ei ole. Kogu aeg peab olema mingeid vaimseid väljakutseid. Paha on kui neid on liiga palju, aga isegi halvem on situatsioon, kus neid üldse ei ole. Koormusega spordis on umbes samamoodi, et isegi mingid suured distantsid, kõrge pulss või suur raskus on kindlasti parem kui see, et üldse midagi ei ole.
Mis see Eesti mehe fenomen siis on? Miks Eesti mees elab tervena 53 aastat, aga Rootsi mees elab 70 aastat?
Ma olen selle peale õudselt palju mõelnud. Ma olen vaadanud seda just tudengite pealt. Mis on üldse Eesti probleem, näiteks see, et ühest küljest ei ole meil tööjõudu ja ei ole inimesi kes midagi teeksid, aga teisest küljest on meil tööpuudus. Sellised imelikud asjad. Inimestel on üks tüüphäda, ma arvan, et see on Eesti mehe üks tüüphäda – inimestel ei ole heas mõttes motivatsiooni ja ambitsiooni. Neil ei ole mingit eesmärki. Ma ei ütle, et peaks midagi olema stiilis „ma tahan lennata kuule“, mingisugune suur ja üllas eesmärk, aga see, et mul on mingi ambitsioon. Ma tahan midagi saavutada ja ma olen selle üle uhke. Uhke võib olla ka professionaalne koristaja. Meil on väga palju selliseid inimesi, kes nagu elavad oma elu, aga nad ei tunne uhkust, et "oi ma teen sellist asja". Meil puudub selline isiklik ambitsioon. Ambitsioon võib-olla ka väikestes asjades. Ka see, et ma lähen osalen mingil üritusel. Jooksen 10 kilomeetrit läbi või maratoni läbi. Ma tahan nii palju raha koguda, et ma saaks käia Uus-Meremaal. Igasuguseid asju võib välja mõelda. Inimestel on liiga vähe selliseid ambitsioone ja siis nad lihtsalt vegeteerivad. Nad lihtsalt on. Nad elavad elu ja valguvad laiali. Ma arvan, et see füüsilise ja vaimse mootori mõneti nagu hävitab. Loodus on ette näinud, et kui inimene ennast ei koorma, siis ta kohe valgub laiali ja siistekibki see seis, et sa ei peagi nagu kaua elama, kui sul ei ole mingisugust vedru sees. Loomulikult on olemas igasugused haigused ja takistused ja muud asjaolud, mis mehe tervist mõjutavad, aga ma arvan üks põhiline on see. Ma näen seda ka tudengite pealt. Ta istub sul seal loengus ja kõik on tore, aga tal ei ole sellist särtsu sees. Et ma tahan! Ma olen siia tulnud ja tahan saada mingil alal nagu profiks. Ma tahan edasi minna. Ma tahan midagi avastada. See on mingi selline „oh saaks kuidagi päeva õhtusse“ ja see tunne, et veeretad päeva õhtusse hakkab kuhjuma ja see viib ka organismi nii kaugele, et tekivad igasugused hädad alates ülekaalust ja lõpetades igasuguste muude nähtustega.
Elus peab ikkagi mingisugune edasiliikumine toimuma? Peab olema kuhu liikuda?
Jah , kuhu liikuda jah. Ja ega see liikumine, et sa jõuad sinna kuskile, ega see sageli ei pruugi olla, et "oi mingi kõva asi". Sageli see portsess ja selleni kulgemine on isegi ägedam, kui see, kui sa midagi kätte saad. Ma arvan, et see on üldisem probleem, see Eesti mehe elupäevad. Siin on palju sotsiaalseid tegureid, aga põhiviga on see inimese ärksuse puudumine. Ärksus on ka see, kui sa osaled ühiskondlikus elus. Ma ei mõtle erakonda kuulumist, aga et sind huvitab. Sind huvitab maailm, see kuhu ta liigub või see mis toimub maailma majanduses. See kõik on ikkagi omavahel kuidagi seotud.
Aga see mõtteviis, nii sportlikus kui elulises mõttes, peaks tulema kodust?
Jah, see peaks tulema kodust. Seda on nagu lihtne öelda, et kodus ongi see probleem, aga ma ei tea ka kuidas sellele vastata. Ma ei oska seda öelda. Mina olen alati seda meelt, et inimene peaks endas leidma need vastused või ise püstitama küsimusi ja leidma vastuseid. Meil on tihti sellist suhtumist, et keegi võiks minuga nüüd tegeleda, teha minust midagi. Seda mudelit on hästi palju. 4-kuune laps ju ka ühel hetkel tabab ära, et kui ta karjub siis täiskasvanud hakkavad tema pärast jooksma. Tajub need mustrid väga kiiresti ära. Inimene avastab endaga seotud võime ja väe tegelikult üsna kiiresti, aga häda on selles, et ta ei kasuta neid sageli enda huvides. Pigem jätab unarusse selle jõu mis temas on olemas on.
Liikudes korrakss välismaale, kas sealsed inimesed on selles mõttes liikuvamad, edasipüüdlikumad?
Ikka on, jah. Ilmselt on seda rohkem Põhja-Ameerikas, väga palju on seda loomulikult Aasias. See on natuke Euroopa probleem. Euroopa on mandumas, kuigi see võtab aega, et päris see mandumine ennast selgelt märku annaks. Euroopas on see, et pigem ma ei tee tööd, pigem ma saan mingit toetust. Sageli mingi sotsiaaltoetus on suurem, kui ma teen mingisugust tööd. Või on maksukoormus nii suur, et ikkagi sissetulek on sama suur kui siis, kui ma mitte midagi ei teeks. Või nagu Belgias - lähen 50 aastaselt pensionile. See oli meede, mis võeti kunagi selle jaoks vastu, et noorte tööhõive oleks kõrgem. Sellest ei muutunud midagi. Pensioniiga alandati, aga noored ikkagi tööle ei hakanud. Aga üldiselt jah, seda motiveeritust on rohkem. See ongi nagu kummaline. Näiteks Eestis on sellised poolmotiiviga inimesi, kes siis lähevad. See on hästi hell teema. Ma ei tahaks võib-olla seda isegi puudutada, aga sageli minnakse välismaale ja ollakse nõus ükskõik millise tööga ja siis äkki nagu ollakse väga all selles hierarhias. See on kummaline. Ei rakendata ikkagi oma potentsiaali. Aga jah, see välismaale minek on täitsa eraldi teema.
Kajastub see motiveeritus ka spordis, on nad näiteks tervislikumad?
Absoluutselt on. Eks see on muidugi Eestisse ka jõudnud, võrreldes 10 või 20 aasta taguse ajaga, aga kindlasti on jah. Seda harrastamist on ikka nagu rohkem, kui Eestis. Tundub nii.
Äkki on nii, et Eestis on peale tööd tervisesport liiga suur luksus?
Jaa, on tõepoolest. Ma ise mõtlen ka selle peale. Minu tööaeg on ikkagi suhteliselt paindlik. Kui mul on õhtul saade, siis ma võtan endale vabaduse, nagu ma ütlesin, enne saadet ennast jooksutada. Kes peab kellast kellani tööl käima, nende jaoks on see kindlasti katsumus. See, et vahepeal läheb pimedaks ja sa jõuad kuue või seitsme ajal koju ja siis sa pead hakkama minema. Ma hästi ei kujuta ette. See on päris keeruline. Teine variant on vara hommikul seda teha, aga see on siis jälle liiga vara. Kui kuskilt põllu pealt tullakse tööle, siis starditakse hästi varakult. Ma ei tea.
Te ise olete hommikune inimene?
Ma olen ikka pigem õhtune inimene. Ma olen seda hommikust proovinud, aga mul see hästi ei õnnestu. Ma ei saa hommikul nagu käima ennast
Kas see Sügisjooksu finiš on mingis mõttes võrreldav saate lõpuga?
Ma olen elus igasuguseid saateid teinud ja ma ei tea kui palju on otse ja palju lindistatud saateid. Võib-olla vahekord on kuskil pooleks. Otsesaade on ju selline hästi kontsentreeritud vorm. Midagi tagasi võtta ei saa, midagi parandada ei saa. Ma olen lugenud ka mingi aja uudiseid, aga nüüd kui ma teen 55 minutit saadet. Ajakirjanduslikus mõttes on ta ikkagi kestvusala – sa pead tund aega olema otse-eetris. See on suhteliselt intensiivne ja vahepeal üks külaline vahetub. Tuleb hoopis uus inimene. Ma olen aru saanud küll, et see on kestvusdistants. Ajakirjanduslikus mõttes puhas vastupidavus. Et sa suudad selle läbi teha. Selles mõttes on küll see lõpp natuke sarnane. Kummalises mõttes on ju ka see aeg sarnane. 55 minutit – selle ajaga jõuaks 10 kilomeetrit ära joosta.
Kumb lihtsamalt tuleb?
Saadet vist on ikka lihtsam teha. Ei tea, nii ja naa. Need ei ole võrreldavad. Joostes on ka kuskil 4 kilomeetril mingi tõrge. Kui sellest üle saad siis...
Aga saates?
Saates tuleb ka umbes selle koha peal. Natuke enne esimest poolt. Oleneb situatsioonist, vahel võib nii olla, et kõik nagu iseenesest kerib, aga on ka juhuseid kus ei keri. Aga jah, kummalisel moel samal hetkel.
Klassikaline mõttetera „Terves kehas terve vaim“. On sportlik inimene vaimult ka teravam?
Ikka on. Mis see teravus on vaimus? Seda on raske öelda. Ega me sellest tihti aru ei saa, mis see vaimuteravus on. Eestis on ju tihtilugu nii, et mida peetakse teravaks? Seda sageli ei osata hinnata. Häda on selle vaimuga ka selles mõttes, et sa võid olla ju vaimult terav, aga kui seal kõrval teised ei saa sellest aru. Siin on ka teatud paralleel jooksmisega, et kui sa ise ei ole läbi jooksnud, siis ei oska hinnata seda. Selles mõttes on see mitme otsaga.
