INIMENE JA LIIKUMINE: Jaan Rekkor: Kuula oma keha, mis ta sulle ütleb
Liikumisaasta hakkab lõppema. Olite Te Liikumisaastal liikuv?
Jõudumööda tegelikult. Suvel tuli väike paus sisse. See väljalaskeaasta ei ole kõige uuem. Järelturul ei ole see seis kuigi hea. Vahepeal ma ei saanud väga hästi – liigesed suvel kuumaga läksid paiste ja mingid jamad olid, aga põhimõtteliselt olen teinud päris toredasti sel aastal.
Teie lemmikalad vahelduvad küllalt kiiresti – tervisejooksust tenniseni. Mida sport Teile täna pakub?
Põhiliselt saan ma ikkagi spordist, see tähendab tennisest mida ma praegu teen, hea emotsiooni, mõnusa tunde ja värske oleku terveks päevaks. Ausalt öelda, eks see liikuma minek olegi minu jaoks selline, et ega ikka ei lähegi nii kergelt käima ja see võtabki parasjagu aega. See hommikune või keskpäevane paaritunnine tennis on selleks kõige parem. Seljahädade ja muude vastu ka, peaasi et natuke liigutada.
Mis see oli, mis Teid kümmekond aastat tagasi aktiivse spordini tagasi tõi?
Ma olin ikka noorest põlvest päris kõva spordimees enda meelest, aga noh, tegelikult võib-olla mitte niiväga kõva. Vahepealsetel aastatel polnud aega. Oli vaja igasuguseid muid asju teha. Oli vaja teatrit teha ja viina võtta ja naistega sahmerdada ja kõike oli vaja teha. Siis polnud spordiks aega. Konkreetset põhjust ma ei mäleta, aga eks mul ikka mingi järjekordne tuhin oli, et peaks hakkama kaalu maha võtma või.. Pool elu on ju läinud selle sildi all, et võta aga kaalu maha ja tuleb aga jälle juurde. Ju see midagi sellist oli. Aga see oli kohe päris teadlik, et koormust saada ja natuke liigutada . Et kui sa kaalule astud siis vähemalt ma tean, et mul pump peab natuke paremini vastu. Eks ta mingit sodi ikka eemaldab mul kerest.
Kui ma Teie vahepealsete aastate intervjuusid vaatasin siis, mingi hetk Teie silmavaade muutus. Nagu mingi taak oleks kukkunud. Ütleme peale aastatuhande vahetust oli Teil hoopis teistsugune silmavaade.
Milline siis?
Selline rõõmsam. Enne oli Teil nagu mingusugune võitlus võidelda ja siis toimus mõtteviisis mingisugune muutus.
Ahsoo. Ei kindlasti oli. Oluline asi oli see, et ma ikkagi eelmise sajandi lõpus andsin endale lubaduse, et ma 15 aastat napsu ei võta, mida ma ka ilusasti pidasin. Kuna ma napsu ei võtnud, siis oli vaja millegagi seda aega hakata täitma, sest sellised tavameetodid enam ei sobinud. Otsisin palju tegevust ja seda ma leidsin.
Minnes noorusaega siis, sport algab tihtilugu eeskujudest. Teivast pani Teid kunagi hüppama Wolfgang Nordwig, mitmevõistlust ehk teiste seas Nikolai Avilov – mis nendes meestes on, mis paelub?
Ma arvan, et tegelikult kõige vingem eeskuju oli mul ikkagi Tõnu Lepik, kes hüppas kaugust. Kes sel ajal oskas seda mõelda, mis see paelub. Üks asi on muidugi see, et sportlane on vägev, aga kus sa teda nii väga ikka näed? Piltide pealt. Ega telekastki tol ajal väga ei olnud näha. Aga ma arvan, et see on Paavo Kivine, oma suurepäraste spordiraamatute ja reportaažidega. Ütleme alates Mexico OM-i raamatust, mis on mul, ma arvan siiamaani praktiliselt peas. Et sealt tagasi pärast lugeda olümpiamänge ja iga järgneva olümpiaga uuesti kaasa minna, see on suuresti Kivise teene.
Aga on see sportlik mõtteviis oluline, mis noorusest kaasa tuleb?
Tead ma olen selle mõtteviisiga vahepeal nagu pahuksis ka olnud. Ega see ei ole niimoodi, et oled selline nooruses ja oledki valmis. Ma olen sporti vahepeal pilanud ja päris põlu alla ka pannud. Eks vahepeal oli minu jaoks, tippspordil eriti, liiga suur tähtsus ühiskonnas. Minu meelest. Aga noh eks see asi leebub aastatega ja ega see sporditegemine on nagu rohkem kehakultuur.
Olete Te isana oma poegi teadlikult selleni suunanud...
Täpselt olengi.
.. noorem poeg on ju jooksnud 100m juba täna vaid 22 sajandikku kehvema aja kui Avilov üldse?
Ongi nii või? Noorem poiss on mul jah äge. Tema on kõva sprindimees. Kus tal see anne nüüd avaldus, aga eks ta on töömees ka, ega ei saa öelda. Vaata inimene kuidagi valib selle, ma ei tea mille järgi spordiala. Kergejõustiku valis ta küll selle järgi, et mina lihtsalt viisin ta kergejõustiku trenni ja kergejõustik on tore. Seal on ju poisid-tüdrukud koos ja natuke teine feeling on. Kui ma teda praegu vaatan siis ma ütlen jah, et tal on jumalast sprinteri kehakuju ja täiesti eeldustega sprinter. Noorest põlvest oli ta hoopis teistsugune, selline natuke trullakam. Eks see sport ole teda vorminud ka selliseks. See valitud ala. Vanem poeg mul mängis korvpalli ja on praegu selline, mõnus tervisesportlane. Käib jooksmas ja mängib korvpalli.
Mitte ainult kehaliselt vorminud vaid ka vaimselt mingisugused omadused kindlasti juurde andnud?
No vaimselt on seal see treeninggrupp, kus noorem poiss kergejõustiku teeb. See on mingi täiesti omaette tsunft ja nende omavahelised suhted treeneriga, see ei ole paljas sporditegemine. Mul on tunne, et seal ongi selline vaimne, mentori küsimus juba, niiet ta on väga heades kätes.
Seda vaimset poolt ei saa treenerite puhul mitte mitte alahinnata?
No raudselt. See on kõige olulisem. Eks ta ole vahetanud ka neid treeninggruppe ja ühest grupist teise läinud, kuni ta on leidnud selle õige. Tennises on ka, kui sa vaatad tipptennist , see mentaalne pool ikka täiesti mega.
Eriti kui pikkade matšide lõpud..
Ei küsimus ei olegi niivõrd selles. Mul oli üks tuttav, kes käis Hispaanias vaatamas Madridi turniiri ja seal on pileti hinna sees see, et võid vaadata staaride treeninguid. Ta ütles, et käis vaatamas Federeri treeningut. Tal oli sparringupartner keegi maailma 60. või 70. reket. Trennis saab Federer tema käest nagu tuppa sittuja koer. Ta tümitab ta täiesti läbi. Kui asi läheb võistlusväljakule, kus asi läheb mentaalseks, on olukord vastupidine. Seda vaadata on väga uhke ja eks kergejõustikus ole sama. Kui sul vaimne pool on korras ja sa annad endale aru, ma loodan et ta annab, et kui suur see tulevikuperspektiiv Eestimaalt pärit sprinterile ikka on. Mõistuse piires tuleb teha sporti.
Te olete kehastanud laval üsna märgilisi napsimehi – James Tyrone ja Phil Hogan, loomulikult Jeppe. Teie käest on huvitav küsida, miks see kurikuulus statistika selline on, Euroopa teine?
Kuule mina ei usu seda, tee mis tahad. Löö või maha, ma ei saa uskuda seda, et eestlane on alkoholi tarbimises.. No ju ta siis on, aga ma ei tea mis selle statistikaga on, sest ma vaatan lõunamere saari või Soomet. Eks igaüks teeb statistikat omamoodi ja võtab numbrid oma kohast ja ma ei tea kuivõrd suur osakaal on siin sellel alkoholil, mis läheb otse üle piiri, laevadega Soome. Ma ei tea. Põhjamaades me joome niikuinii rohkem kui teised. Pimeduse pärast juba.
Eesti inimene põleb sisemiselt kuidagi rohkem. Kannab ta sedasamust taaka ?
Ma ei tea. Eks põhjus ole ka selles, mis ajast me tuleme. Aeg, kus viinavõtmine oligi ainuke tegevus ja väga lõbus tegevus. Ma ei tea. Ma nagu jah, numbrite keeles saan aru, et see nagu oleks probleem, aga tegelikult elus ma seda probleemi väga ei näe.
Üha rohkem ma kohtan sellist lauset, see on vist samuti kuskilt teatrist tulnud, et „Ma ei vihasta, ma imestan.“ Aitab see vältida seda liigset põlemist?
Ma ei tea, kas sellel ütlejal tegelikult niimoodi õnnestub ka. Eks me kõik proovime oma närve hoida, aga kui sa ikka vihastad. See vihastamine, see väga ei allu ju. Eks ma püüan ka rohkem imestada jah. Aga välja kukub ikka ka vihastamine, midagi ei ole teha.
Stanislavski oli veendunud kehakultuuri vajalikkuses näitlejale. Peab näitleja olema füüsiliselt heas vormis?
Ma ei tea, no vaata mõnda väga head näitlejat. Igasuguseid on. Oli suurepärane vene näitleja Leonov (Jevgeni - S.A.K) , kes oli paks nagu kuul, suure kuunäoga, jämeda ninaga ja kes eluski sport ilmselt ei olnud nuusutanud ka. Ja oli supernäitleja. On nii ja on naa. Ma ei tea, kas peab olema. Üldiselt koolis olles küll püütakse sulle seda füüsilist eeldust luua, et sa oleksid valmis. Kõigeks ei saa niikuinii valmis olla. Näitlejad ei saa olla, või vähemalt enamasti ei ole nii universaalsed, et jääksid elus mängima nii laia diapasooni. Ikkagi tekivad mingid valikud, tekivad mingid karakterid, kuidas kasutatakse. Ma arvan, et ei pea, aga võib.
Kas füüsiline ja vaimne teravus on omavahel seotud?
Ei pruugi olla. Ma ei usu seda. No kui sa ennast käest ära lased, see ei toimu üksnes füüsiliselt. Siis on mingi muu põhjus. Ei, ma ei arva üldse, et need on omavahel seotud.
Mäletate enda puhul mingisugust füüsiliselt eriti rasket rolli?
Oi, neid on küll ja veel! Oh ära räägi, mul on praegugi mängida üks komöödia „Topeltelu“, kus ma mängin sellist tavalist argitoas sahkerdajat, hädapätakat. Minu vanuses ja kehakaalu juures on juba see aktiivne laval ühest servast teise kulgemine, terve etenduse vältel sibamine väsitav. Mul on ikka kaks särki – esimese vaatuse särk ja teise vaatuse särk. Neid tükke on väga palju, kus on füüsiliselt täiesti pingeline värk.
Veel on teil õnn olnud õppida liikumist, Helmi Tohvelmanni käe all. Mida Te temalt olete liikumise, kui sellise kohta õppinud?
Ega ta ei nõudnudki meilt tehniliselt mingit imet, vaid pigem oli see, et impulss tulgu seest. Sa pead järgima oma sisemist impulssi. Ja ongi minu meelest kogu tehnika. Selle pealt olen ma löönud väga hästi läbi ka. Kunagi, kui piirid avanesid sattusin mingile koolitusele. Kabukiteatri (Jaapani tantsuline vaatemäng - S.A.K) koolitus oli kusagil Berliinis. Selgus, et ma saan väga hästi hakkama. Oleksin nagu seda isegi natukene õppinud, sest põhi on täpselt üks ja sama asi.
Siis võib vist ju öelda ka tervisesportlastele, et järgige oma sisemist impulssi?
Muidugi! Sellepärast ma olengi proovinud kõiksugu alasid. Igaühe juures peatunud mõnda aega. See ongi – tunned, et pead päevast päeva ujuma minema, igal hommikul. See on tore. Järgi, kuula oma keha, mis ta sulle ütleb.
