INIMENE JA LIIKUMINE: kirjanik Tarmo Teder: vaja oleks teadvustada ürgseid terviseteid
Lugemisaasta puudutas Teid otseselt. Kuidas on liikumisaastaga?
Loen ja liigun loomulikult igal aastal iga päev. Eks koha peal lugedeski liigub mõte ja kujutlus oma sisemaastikel. Füüsiliselt liikudes võib ka mitmel viisil vaimu rakendada. Oli see vist Andres Ehin, kes ütles, et mõtelda on mõnus ja just jalutades tulid talle pähe igasugused vaimukad ja vallatud mõtted, mida võis luuletustes rakendada. Ega liikumisaasta minu liikumisviise oluliselt muutnud, kõik läks ikka sissetallatud radadel edasi.
Mida sõna “liikumisharrastus” teie jaoks tähendab?
Spordile olen juba ammu joone alla tõmmanud, tulemust punnitav vananev keskealine parajalt paks mõjub naljakalt. See ei tähenda, et teinekord ei võiks rahvalikul viisil kuidagi sportlikult võistelda. Ka kehakultuuri kui minu meelest vormikindlat ja regulaarset treeningut ma ei harrasta. Kõik see liikumine kui kehaline tegevus on ikka konkreetselt mingi töö teenistuses. Tuleb saagida, raiuda, lappida ja tassida puid; kütta ahje ja pliiti; rookida lund ja niita nii palju muru, kui hädatarvilik; pühkida korsten, truubid ja lõõrid; paadiga sõuda ja tassida kalakaste; heita spinningut, sumbata roostike ääres ja astuda tüütute kivide vahel; teha igasuguseid käsitöid majapidamises.
Kui oluline osa kultuurist on kehakultuur?
Ei ületähtsustaks seda osa, vaid toonitaks, et kehakultuuri mingi imaginaarsem ollus on kultuuris peidetud kujul, pole otse adutav. Trummi ja pasuna saatel peetud mai- ja pangajooksud ning Tartu maraton näitavad massi ehk kvantiteeti, aga mitme eesmärgiga rabamatkad, seeneretked või kalalkäigud annavad liikumisele meditatiivsema ja spirituaalsema mõõtme, mis ei pruugi ju päris puududa minugi pärast kas või õlletoobrite juures. Igatahes on kultuuri tähendusväli nii avar, et see hõlmab igasuguseid kehakultuuri viise.
Räägime maailma kõige tähtsamast asjast – jalgpallist. Vaapo Vaher on öelnud, et jalgpalli ümber on mingi kultuurikiht, mingi aura. Mis aura see on?
Eks see religiooni aura ole. Igasugused kultuurikihid on jalgpallis (mängudes, klubides ja koondistes, meedias, teles ja reklaamis, kogu ilma jalgpallikorralduses) miljonite niitidega põimunud ja sadade miljonite jaoks justkui religiooniks ülendunud. Inimesed hingavad, joovad ja söövad, teevad sugu, püüavad edasi elada ning mängivad ja vaatavad jalgpalli. Miks ei võiks just jalgpall olla see inimesi planeedil enim ühendav tegevus – ürgse mängutungi kvintessents ja küllap ka on. Jalgpallita oleks Kolmas maailmasõda ammu lahti ja inimkond otsaga kurat teab kus. Jalgpalli on püütud igatepidid defineerida, pakun, et see on üks inimkirgede ja -tungide universaalne ja sümboolne sulam esteetilises ja võitluslikus vormis, mis kõigile arusaadav, kes vähegi mõista püüab.
Kas tänane kunstirahvas on sportlik rahvas?
Küllap on nad spordiga korrelatsioonis vastavalt ajastule. Indiviiditi hälbeid kindlasti ette tuleb, aga mingi keskmine kunstniku ja sportlase suhe võiks sajandist sajandisse kesta. Ega tegelikult üle 150 aasta seda suhet välja tuua saagi. Pigem kipuvad oma sportlikku joont demonstreerima poliitikud (ka ajakirjanikud ja majandusrahvas), sest sportlik kuju mõjub massile usaldusväärsemana kui mingi karvane segast panev boheemlasepäss. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas Arvo Pärt või Leo Lapin sporti teevad, ometi on nad rahvusvahelised autoriteedid.
Teil on kunstirahva ja spordi ühendamisel oma roll. Milline oli FC Boheemi lugu?
Eesti Päevalehes töötamise päevil mängisime praeguse Kalevi staadioni varuväljakul, kadunud ETKVLi staadionil ja mitmel pool mujal nädalas korda paar jalgpalli. Oeh, kes jõuaks üles lugeda kõiki neid karvaseid ja sulelisi, kes meie trennist läbi käisid (Ants Juske, Kalle Muuli, Jaan Toomik, Vaapo Vaher, Hans H. Luik koos pojaga, Jüri ja Siim Ojaver, Peep Pedmanson, Kuido Merits, Toomas Raag, Paul Rodgers ja briti külalised, Johannes Saar, Sven Saag, Riho Sibul, Sulev Teppart, Emil Urbel, Urmas Muru jt). 1995. aastal registreerisin aktsiaseltsi (!) FC Boheem Tallinna linnavalitsuse ettevõtluse osakonnas ning millalgi sajandi lõpus ta teiste samasuguste kümnete tuhandete riiulifirmadega kampaania korras ka likvideeriti. 1998. aasta suvel läksin päevalehest Sirpi ja umbes samal ajal soikusid ka korralisemad trennid. Mingit jalgpalliga seotud käivet FC Boheemil polnud, küll aga jõudsin selle märgi all tänu kultuurkapitali toetustele välja anda neli eesti autorite raamatut, enne kui asi hingusele läks.
Milline oli spordi roll Teie nooruspõlves?
Küllaltki oluline, ütleks – lausa eksistentsiaalne. Surusin juba kuueaastasena 20,5 kilogrammise tõstekangi üles ja tegin 1.-8. klassi lõpuni regulaarselt kergejõustikku, alguses Ilmar Kivi ja siis Jaan Rooda juhendamisel. Mängisime Kuressaares omal algatusel ka jalgpalli, korraldasime linnaosade vahel turniire. See andis edaspidiseks kirevaks eluks tugevad siseelundid, mis pole lasknud alkoholil väga murda. Poisipõlves sain kord vabariiklikel võistlustel neli esikohta ja hiljem Eesti C-klassis kolmikhüppes kulla, teivashüppes ja odas hõbeda. Tallinnas tehnikumis lasin veel vana rasva peal, siis sukeldusin filosoofia, luule ja male uurimisse ning hakkasin valmistuma hullumänguks, et hoida kõrvale NSV Liidu sõjaväest.
Muudab sport siseelundite kõrvalt noore inimese tugevamaks ka mentaalselt?
Eks ta või(s)(t)lusvaimu ja tahtejõudu kindlasti kasvatab, eetilised hoiakud võivad kujuneda hiljem vastavalt eeskujudele. Tähtis on maast-madalast hea õpetaja käe all õigesti pihta hakata.
Aastal 2011 astusite vastu Anatoli Karpovile. Kas kaotus tuli kiiresti?
See oli simultaan nn kultuuri- ja kunstitegelastele. Karpov mängis Inglise avangut, mille üht varianti ma muidugi üle nelja-viie käigu korrektselt ei osanud. Loomulikult jäin kohe surve alla, mulle paistis nagu mingi vastulöögi võimalus, Karpov jäigi korraks paariks minutiks sügavalt mõttesse, tegi oma käigu ja eks ma peagi taipasin, et selle aja jooksul mõtles ta partii ette võiduka lõpuni. Punnitasin formaalselt vastu, aga 26. käigul oli matt laual.
Eks maailmameistriga ole alati erutav mängida, vaevalt, et teist sellist juhust enam tuleb. Anatoli Karpov, keda ma ühe oma artikli pealkirjas olen nimetanud “külma sõja punaseks etturiks”, mõjus silmast silma ja käest kätte tegelikult üpris maheda ja sõbraliku intellektuaalina.
Mis on need elemendid, mis Teid males paeluvad?
Eelkõige male ajalugu, saja aasta tagused suured ja erilaadsed meistrid ning ses kontekstis ei saa kuidagi mööda kadunud Valter Heuerist, keda mul on au pidada oma üheks õpetajaks, oluliseks teejuhiks. Istusime temaga koos sadu tunde õlletubades, rääkisime elust, kunstidest, poliitikast, muidugi malest. Heueri silmaring oli küllalt lai, eks ta elugi oli üksjagu värvikas.
Males kui mängus paelub mind kõige rohkem väheste viguritega pealtnäha võrdse lõppmängu võitmise tehnika. Seda “kivist vee välja pressimist” võib paljugi õppida Robert Fischeri pärandist.
Fischeri, aga ka Kerese manööverdused, mis palju kriitikat said. Osa sellest tehnikast oli visadus ja tugev võidutahe?
Just nimelt võidutahe, mida Fischeril oli meeletult. Keres oli visa ja vintske, krestomaatilised on tema vähemetturitega vankrilõppmängud viigisadamasse. Iga tippmaletaja on tugeva võidutahtega ning väärib väljatoomist, et nii Keres kui Fischer tegid üksinda ilma õpetajata nooruses malega meeletut tööd.
Raamatus “Vanaisa tuletorn” kohtab detailseid ja täpseid kirjeldusi kalapüügist. Meri ja kalapüük pole Teie jaoks juhuslik temaatika?
Kalapüük on üks liikumisviis, praktiline kehakultuur, milles oled olukorriti täielikult, 110 protsenti protsessis, ei mingeid toiminguväliseid mõtteid, puhas adrenaliin ja hasart, mis ei välista kätteõpitud tehnikate säilitamist keset möllu. Eks see küti ja kalamehe ürgne pisik ole lapsepõlvest saadik sees ja lahti sellest enam ei saa. Nakkuda võib ka hiljem, isegi keskeas, tähtis on vaid keemia, geneetiline soodumus ja selle avaldumiseks sobilik keskkond. Üksi kalastamise juures rahulikus kulgemises mereveel olen tunnetanud ka fantastilist looduse teisenemist, mere kui üli-isikuni jõudmist, tähtsad on ka zeni laadsed sähvatused. Siiski ma spetsiaalselt romantika või looduselamuse pärast kalale ei lähe, peamiselt ikka mõõduka saagi kui toidu tõttu. Vaja on kala kinni püüda ja ära süüa või teistele anda. Kui sa kalu ei püüa, siis nad solvuvad ja ujuvad kaugele minema.
Teie vastused viivad mõtted tahtmatult Mikita “Lingvistilise metsa” radadele. Eesti inimene võiks vist uuesti üles otsida oma ürgsed terviserajad?
On ammugi otsitud ja leitud ka, vaja oleks eelkõige neid ürgseid terviseteid teadvustada, vastavalt karekterile sobivad ette võtta, tegevust rohkem mõtestada, liikumisele spirituaalse, peegeldusliku paralleeli luua.
