KATKEND RAAMATUST: Üks ajastu. Kaks põlvkonda. Kolm tipphetke: paljud ei saagi meie mängule täpselt pihta
Ville Arikese kirjutatud ning Ajakirjade Kirjastuse poolt välja antud raamatus räägivad praegused ning endised koondislased oma teekonnast korvpallini, suhetest meeskonnakaaslaste ja treeneritega ning paljust muust.
Ka lollused tehakse koos ära
Vene kerib kalendri uue aastatuhande esimese kümnendi lõppu tagasi. „Esimesel aastal, kui tulin, oli kõige noorema ja kõige vanema mehe vanusevahe päris suur. Nüüd mingil hetkel jäi see üsna väikeseks, alla kümne aasta. Oleme suhteliselt ühes vanuses, teeme kõike koos, lollused ka koos ära! Tekkis kõva kambavärk. Varem igaüks tuli, tegi oma töö ära, tekkisid väiksed grupid, aga ei enamat. Kui oleme nii kaugele jõudnud, ju on Tiit Sokk teinud õiged valikud. Ta on aastate jooksul muutnud mängufilosoofiat, saame oma parematest mängijatest parima poole kätte. Meie koondis on ebastandardne, vastastele keeruline ja paljud ei saagi meie mängule täpselt pihta. Kui keegi usub ja loodab sinusse, viib see edasi ja annab parema tunde. Mängijad naudivad seda! Kui sa tead, et saad oma asju teha ja tunned ennast mugavalt ega pea mängima stiilis, millega sa pole igapäevaselt harjunud või mis ei klapi sinu oskustega, on väljakul mugav olla, palju lihtsam ja lõbusam, siis on korvpall väga tore mäng!“
Resümee sõnastajaks sobib mõistagi kuldsuu Reinar Hallik: „Koondises mängimisel on väga palju plusse, miinuseid praktiliselt polegi! Hea küll, jääb vigastuseoht ja perega ei saa nii palju koos olla. Meie naistel on raske, suvel, puhkuste ajal, ei saa mehega nii palju koos olla. Mees magab kahe trenni vahel, hambad laiali, ja käib mängudel. Kuid meie naisedelukaaslased arvestavad sellega. Sa ei hakka ju kohe esimesest päevast koos elama, sa tead, kellega sul tegu. Need on koondise ainsad miinused. Võistkonnavaimu pealt tuleb väga palju. Olen kuulunud klubidesse, kus mängijad on head, aga vaimu ei ole, ja siis ei tule ka tulemust. Olen alati seda meelt, et sul võivad olla kehvemad mängijad, kuid hea vaimuga saad palju parema tulemuse. Kui mängisin Lappeenrantas, valis treener sinna kokku sobivad mehed – saimegi väga hea klapi. Kui aga mängisin Rootsis, hoidsid ameeriklased omaette, rootslased omaette, ülejäänud eurooplased omaette. Koondises on üks punt, koondise trenni lähed alati hea tujuga ja tuled veel paremaga tagasi!“
