KULTURISTILT HARRASTAJALE: Imre Vähi: Liikumisaasta vaim saadab meid kõiki ja meie lähedasi terve elu

Imre Vähi nimi ei vaja laiemale avalikkusele tutvustamist. Kui vaadata tema saavutusi kulturismis, hakkab pea ringi käima. Loetelu on niivõrd pikk. Kuid kindlasti võiks ära märkida, et ta on 8 x Eesti meister, 2 x absoluutne Põhjamaade meister, 2 x euroopa 3. koht ja 1 x maailma 3. koht klassikalises kulturismis.

Enamus inimesi märkab esmalt Imre kunstiteoseks treenitud keha ja vähesed vaatavad sügavamale ning märkavad ka kes selle keha sees elab. Imre on silmapaistvalt tark ning nutikas inimene, kelle lihtsalt üheks kireks on kulturism. Veelgi vähesemad märkavad tema hinge ning hoomavad ta unistusi piire ja piiritust. Eks Imre jääbki suuremale hulgale parajaks müsteeriumiks, inimeseks kelle jaoks näibki kõik alati võimalik, inimeseks suure algustähega, kes on ületanud paljud tava piirid, jäädes seejuures siiski soojaks sõbralikuks ja südamlikuks meheks.

Kuidas möödus Sinu lapsepõlv?

Lapsepõlv oli, võrreldes tänapäeva internetilastega, kordades liikuvam ja põnevam. Kui 80-datel oli lapsevanematel probleem lapsi natukenegi toas hoida, siis tänapäeval on paljude linnalaste õuesaatmine justkui karistus. Kui vanal hallil ajal olid talvel mäed paksult suusatajaid-kelgutajaid täis, siis tänasel päeval on ilusate talveilmadega mäel mõni üksik kelgutaja ning needki ainult pool tundi. Mul on selles suhtes hea võrdlus, kuna elasin terve lapsepõlve Tartus Kassitoomel. Talvel suusatasin, suvel sõitsin ratast, suplesin, mängisin palli- igav ei olnud kunagi. Nädalavahetustel ja suvel käisin palju maal, kus palju aega sai metsades ringi liigutud. Kalapüügiga sai ka päris aktiivselt tegeletud. Algklassides olid meil lisaks kehalisele kasvatusele ka ujumistunnid, samuti käisin ka päris aktiivselt lauatennises.

Milliste treeninutega jätkasid?

Lauatennises hakkas mingil ajal päris hästi minema, aga isegi ei mäleta, mis asjaoludel need treeningud katkesid. Suusatamine oli minu noorusaja suurim kirg ja sellega tegelesin igal talvel esimesest lumest viimase lumeni. Mäel tegime teistega võidu suusahüppeid ning arendasin enda hüppetehnikat nii kaugele, et hüppasin ka suuskadega saltosid, mis sellel ajal oli muidugi midagi väga erakordset. Saltod-poolsaltod ja muud trikid õppisin selgeks juba algklassides. Meil oli spordiklass ning paljud hüppasid saltot. Vahetunni ajal oli suures saalis laiali laotatud matt, kus poisid saltosid hüppasid. Põhikoolis, 8.-9. -s klassis tegelesin ka usinasti karatega.

Kuidas jõudsid kulturismini, kas see oli äratundmine esimest hetkest?

Esimest korda elus astusin jõusaali uksest sisse 15 aastaselt kohe keskkooli esimestel päevadel. Algselt oli plaan natuke liha luudele kasvatada ja siis tahtsin edasi võitluskunstidega tegelema hakata. Kaalusin ka poksi ja maadlust nagu 90-date alguses moes oli. Enda suureks üllatuseks avastasin, et võrreldes eakaaslastega arenes minu keha kiiremini ning otsustasin jõusaaliga tõsisemalt tegelema jääda. Kulturism, kui spordiala, tekkis minu teadvusesse alles mitu aastat hiljem ning esimest korda läksin võistlustele alles siis kui olin jõusaalis 5 aastat treeninud.

Mis Sulle kulturismi juures kõige enam meeldib?

Kulturism ei ole meeskondlik spordiala. Iga inimene on erinev ning hea vormi saavutamiseks on vaja teha väga palju iseseisvat tööd. Peab olema ise enda vastu aus. Kuna ma olen lõpetanud Tartu Kunstikooli, siis olen inimese anatoomiat joonistanud, maalinud, voolinud ning võimalik et ka need kogemused on mind selle spordiala juures palju aidanud. See on spordiala, kus ei saa võrrelda seda, kui kiiresti keegi jookseb või kui kaugele hüppab. Laval poseerides peab sul olema esinemisjulgust ja kogemusi. Üldiselt peetaksegi kulturismi „vanade meeste spordialaks” kus tippu jõuavad ikka 30-40 aastased mehed. Tipptasemel kulturistid on kõik väga treenitud ning nende omavahelises mõõduvõtmises hakkavad lugema detailid.

Kuidas oled oma iseloomu treeninud, sest see on ju raske ala?

Jah, eks on olnud ka selliseid hetki kus küsid iseendalt: „Miks ma sellega tegelen?“ Usun, et sellise küsimuse on endale esitanud kõikide spordialade esindajad. Sport on ju ennekõike võistlemine iseendaga. Iseloomule annab kindlasti õige läike eestlasele omane jonnakus. Kui oled nii pikalt (üle 20 aasta) sellise spordiga edukalt tegelenud, siis on kole keeruline kõrvale astuda.

Mis on Sinu tõeline jõud?
Tõeliseks jõuks võiksin nimetada huumorimeelt. See on mul isalt päritult. On olnud raskeid aegu, kus nii mõnigi mees on murdunud, aga väga rasketel aegadel tasub teinekord aeg maha võtta ning leida natukene huumorit täielikus kaoses. See aitab alati.

Kuidas saad sa ise raskest hetkest üle? 

Ega siin saladust ei ole. Teadmine, et igale mõõnale järgneb tõus ja nii ongi.

Mis Su hinge liigutab?

Väga sügavamõtteline küsimus. Me ei ole täna need, kes olime eile. See liigutamine sõltub asjaoludest, mida sa ühel või teisel ajahetkel oluliseks pead. Praegu on kõige liigutavamad hetked pisitütarde tegemised, nende siirus ja puhtus. Teinekord, kui neile lasteaeda järgi lähen, siis üks jookseb ühest ja teine teisest toanurgast ning klammerduvad mõlemad tugevalt issi külge ning see on väga super tunne! Mõistad, et oled kellegi jaoks nii oluline.

Kui palju liigutab üks tipp kulturist oma keha, nagu Sina- nädala lõikes, aasta lõikes, erinevatel perioodidel?

Siinkohal kohe täpsustaksin, et kulturistid ei ole tänapäeval sellised inimesed, kes 24h ainult jõusaalis elavad, krõbistavad keelatud aineid ning kelle kohta saab öelda: „Jõudu on, mõistust ei ole vaja!“ Eneseharimine käib treeningutega käsikäes. Väga paljud tippkulturistid on kõrgharidusega. Enda Ülikoolitee katkestasin kahjuks 2004.a kui olin jõudnud Euroopa ja maailma tippu ning õpinguteks ei jätkunud enam aega. Enne võistlusi on sportlased teinekord mitu kuud „tsüklis” kus millelegi muule pühenduda ei ole kahjuks võimalik. Lisaks jõusaalitreeningutele annan ise veel bodypumpi (rühmatreening), samuti igasugust muud põnevat füüsilist vaheldust. Võistluse-elsel perioodil käin iga päev jõusaalis ning ühe intensiivse treeningu pikkus on kuni 1 tund ja 30 minutit.

Kas koostad oma treeningkavad ise?

Jah, ikka ise. Oluline on vaheldus. Kui saalis on palju rahvast, siis muudan oma treeningplaani käigupealt. Igasugune vaheldus on teretulnud! Sama kehtib ka toitumiskavade kohta, sest minu hinnangul on just õige toitumine 80% edu aluseks kulturismis, 20% moodustab treening.

Milline keha on Sinu jaoks esteetiline ja kaunis?

Ilusad proportsioonid ja mitte midagi üleliigset. Ühes sõjafilmis kirjeldas üks kunstnik tanki: ilus, mitte midagi üleliigset! Kuldsed sõnad. Olen oma karjääri jooksul võitnud küll mehi, kes on minust 2 x suurema käega, aga imepeenikeste jalgadega. Terve keha peab olema ikka võrdselt treenitud et oleks ka teistel ilus vaadata.

Milliseks regulaarse treeninguga saab iga keha vormida?

Ainult treeninguga ei saavuta veel midagi kui puuduvad elementaarsed teadmised õigest toitumisest. Olen näinud väga palju rahvast, kes treenivad spordisaalides iga päev mitu tundi ja siis lähevad pärast trenni pizzat sööma ning kõik mis nad saalis kulutasid, söövad pärast topelt tagasi. Paljud tulevadki spordisaali lootuses kaalust alla saada, aga selle asemel võtavad juurde, sest hakkavad rohkem energiat kulutama ja siis ka rohkem sööma. Olulisel kohal on eesmärgid. Paljud seavad endale kohe ulme-eesmärgid ning kui avastavad, et midagi ei muutu, siis motivatsioon langeb sama ulmelise kiirusega. Alustada tuleks ikka reaalsetest eesmärkidest jäädes ausaks ise-enda suhtes.

Julgusta inimesi rohkem jõutreeningutega tegelema, eriti naisi.

Ei hakka suurt kihutuskõnet pidama. Üldiselt soovitan kõikidele igasugust füüsilist liikumist. Rohkem sporti, värsket õhku ja lähedaste-tuttavate toetust ning mõistmist teie tegemistele. Kui otsustate jõusaalitreeningutega alustada, siis esmalt uurige, kas selles saalis on olemas ka jõusaalitreener. Oluline oleks, et keegi näitaks teile, milliste masinatega ja milliseid harjutusi õigesti ja ohutult teha. Algajate treeningkava on oluline. Kes on juba vanemad jõusaalisõbrad, siis nendele soovitan alati kindlamaid eesmärke. Olen näinud liiga palju rahvast, kes käivad aastaid jõusaalis ja siis kaovad ära, sest ei olnud mingeid eesmärke. Eesmärgid võivad olla näiteks mingisugused sporditulemused või siis näiteks kehakaal või midagi muud.

Mis on Sinu jaoks hea tervise defintisoon?

Hea tervis. See on iga inimese jaoks erinev. Mõne jaoks on tervis juba siis hea kui mingil päeval kusagilt ei valuta. Minul puudub võrdlus väga paljudes küsimustes, sest kui osadel inimestel valutab pea mitu korda nädalas, siis minul on peavalu esinenud terve elu jooksul ehk 2-3 korda, samuti kõhuvalu, liigesevalu ja igasugused muud valud. Väga paljud sisendavad endale, et nad on nii haiged ja nad ei jõua midagi teha. Kõik algab ikkagi enda mõtetest.

Kui oluline on vaimne tervis ja kuidas seda hoida?

Vaimne ja füüsiline tervis toetavad teineteist suuresti. On olnud aegu, kus ma olen spordisaalist pidanud eemal olema mitu kuud ja ka vaim oli sellel ajal erakordselt nõrk ja ebakindel. Terves kehas terve vaim.

Kuidas toetada kaasmaalasi, et nad julgeks elada ausamalt, täisväärtuslikumalt ja tervislikumalt?

Selles küsimuses on üks oluline sõna: julgus. Just julguse taha jäävad teinekord väga paljud otsused. Väga oluline, et sinu lähedased mõistaksid ja toetaksid sind. Tahes-tahtmata meenub mulle päris paljude kulturistide mure, et nende lähedased ei mõista neid ning see on väga raske. Priskete vanaemade juurde ei ole tavaliselt üldse mõtet minna: Nemad usuvad vanadest aegadest saadik, et kõige parem toit on rammus toit ja solvuvad kui üritad tervislikust toitumisest rääkida.

Mida Sa ise sööd? Palun anna harrastajatele toitumise nippe ja soovitusi?

Vähem soolast, sest soolad seovad vett. Eestlaste toidulaual on tavaliselt väga palju soola. Piisab juba sellestki kui vähendad oma toidulaual igapäevast soola kogust 10-20%. Sama võiks ka suhkru kohta öelda. Väga suureks abiks on sportlastele mõeldud toidulisandid. Toitumine on väga individuaal - kõik sõltub ainevahetusest, võimalustest jne. Arusaadav, et kui on ülikiire ja üliaeglase ainevahetusega inimene, siis võiksid nende toitumiskavad olla erinevad.

Mida soovitad neile, kel suur ülekaal ja kompleksid uksest väljagi tulla. Kust leida see julgus, et taas treenima hakata?

Jällegi, lähedaste mõistmine. Teinekord võivad lähedased-tuttavad olla erakordselt julmad ning kui keegi julgebki avaldada, et ta alustas dieeti või tahab suitsetamisest loobuda, teevad paljud kaaskodanikud sellest suure naljanumbri. Siinkohal tervitan kõiki, kes on minu deetide ajal mind kutsunud restorani või õrritanud pizzatükkidega: „Uskuge mind, sõbrad, te ei ole üldse originaalsed ja teiesuguseid on tuhandeid. Kõik algab ennekõike usust iseendasse.

Kas lapsi üldse saabki kasvatada või võid olla lihtsalt eeskujuks?

Peab kasvatama ja suunama õigele teele, mida pead õigeks senikaua kuni nad ise suudavad olulisi otsuseid vastu võtma hakata. Vabakasvatust ma ei poolda. Mingisugused piirid peavad olema. Usun, et parim eeskuju olen ikkagi ise. Oluline, et laps ei pea häbenema oma vanemaid.
Kui oluline on peredele koos ühiste ettevõtmiste tegemine? Räägi palun oma vahvast teisest poolest ja perest.

Perega koosveedetud aeg on kvaliteetaeg. Mul on peres kolm last ning igav ei ole. Igasugused koos looduses käimised ning ringiliikumised tugevdavad perekonda. Pisitütred on praeguseni virtuaalmaailmast eemal ning võib öelda, et nende lapsepõlv on küll huvitav ning vaheldusrikas. Laisad ja hoolimatud lapsevanemad jätavad oma lapsed ööpäevaringselt arvutite taha ning seda ma ei pea õigeks.

Ava mõnda oma varjatud annet?

Ilmselt laulmine. Minu isa oli Tartus Vanemuise teatri kooris ning ka minule on seda lauluhäält antud. Põhikooli lõpuni olin kooli tenor, kes võttis laulu üles aktustel ja igasugustel muudel üritustel. Pärast häälemurret enam laulmisega avalikult esinenud ei ole, aga kui üksi kalale sõidan siis laulan omaette ning pole paha. 

Mis on veel su huvialad?

Olen Tartu Kunstikooli lõpetanud vanaaegse mööbli restaureerimise ja mööbli kujundamise erialal. Kunst on üks hobidest - samuti fotograafia. Lisaks kalapüük ja reisimine. Olulisel kohal on ka mündikogumine. Müntidega olen tegelenud juba 30 aastat.

Palun ava oma senise kulturismitee eredamaid hetki ja tähetunde?

Väga raske on ühte või teist võistlust kuidagi eredamaks pidada sest iga võistluse jaoks on olnud põhjalik ettevalmistus. Ühte võistlust tooksin siiski teistest välja. See oli 2010 aasta sügis kui minu abikaasa ema suri nädal enne minu Põhjamaade meistrivõistlusi. Ärasaatmine toimus kaks päeva enne võistlusi ning võtsin abikaasa Soome (võistlused toimusid Helsingis) kaasa, et olla natukene kaugemal muremõtetest. Nendel võistlustel tulin esmalt enda kategooria võitjaks ning siis ka absoluutseks Põhjamaade meistriks. See oli tõsiselt ülev ja vajalik hetk meie mõlema jaoks.

Mis on Su naljakaim seik võistlustel?

Naljakaid hetki on ikka ette tulnud. Meenub, kuidas me 2007 aastal koondisega Hispaanias võistlustel olime ning ma jagasin oma hotellituba ühe teise sportlasega. Läksin hambaid pesema ja kuulsin dušširuumis olles hotellitoast mingisugust imelikku mürinat. Tagasi tuppa jõudes avastasin, et teise mehe voodi alla oli vahepeal tekkinud päris suur pragu. Loomulikult tekkisid igasugused kahtlased mõtted naabrimehe tegevuse kohta. Kas see oli maavärin või midagi muud, me ei saanudki teada. On olnud ka selline juhtum, kus 2010. aastal olime koondisega Hollandis ning terve suur IFBB kulturismi- organisatsioon läks üle uuele võistlusgrimmile ning see toimis iga sportlase peal erinevalt. Täpsustuseks, et kulturismis kasutatakse enne lavale minekut spetsiaalset pruunistavat grimmi, et reljeefi paremini esile tuua ning varjata arme ning tattoosid. Minul oli ta ilus ühtlane pruun, aga üks Eesti koondislastest oli roheline nagu sookoll Shrek. Mehed nägid palju vaeva, et rohelisest mehest pruun mees saaks.

Mis on Sinu lõpusoovid Eestimaa harrastajatele Liikumisaata 2014 puhul?

See on olnud põnev aasta koos paljude spordiüritustega. Igaüks, kes tahab ja suudab ennast spordisaalis ületada, on austust väärt! Las see Liikumisaasta vaim saadab igat ühte meist ja meie lähedasi terve elu.