AINULT DELFIS: Katkend Raul Rebase raamatust: kuidas vältida, et ajakirjandus sind "Eesti kõige lollimaks sportlaseks" ei tembeldaks?
Oma lugu tuleb ise luua
Sportlaste ja poliitikute memuaarides on enamasti sees koht, kus neid on valesti mõistetud, valesti tsiteeritud või on mõni suhtlusapsakas neile halvasti mõjunud. See on toonud kaasa stressi, suhete purunemise, mõjunud tulemustele või karjäärile halvasti...
Paljude sportlastega suheldes olin mõistnud, et probleem on olemas. Järelikult tuli sellega tegelda.
Olen ise lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriharu, kuid meie ajal oli selle valdkonnaga seotud rohkem idealismi ja vähem müüki. Meile oli ajakirjandus eelkõige filter rahva ja lolluse vahel ning me üritasime täita seda rolli nii hästi-halvasti, kui oskasime. Ajakirjanduse muutumine oma huvide eest võitlevaks majandusharuks oli paljudele ootamatu, enamik ajakirjanikke kohanes, osa mitte. Kohanemine tõi kaasa vajaduse müüa. Tühja kõhuga taanduvad eetilised kaalutlused tagaplaanile. Kiiresti selgus, et kurjus müüb paremini, ja siis läks lahti!
Sportlased olid nendeks muutusteks ette valmistamata. Mis oli tulemus? Palju hingepiina. Tippudest pääsesid vähesed. Isegi Erki Nool, kelle osa Eesti spordis oli 1990. aastatel peaaegu määrava tähtsusega, sai endale ühe ebaõnnestumise järel nime “Eesti kõige lollim sportlane”, mis on selgelt valelik ja alatu tiitel. Kuskil internetis ripub see siiani üleval.
Kui on valus, siis hakkad otsima rohtu. Esimene inimlik reaktsioon on tõmmata stepsel seinast välja, aga see ei vii kuskile. Enamik ajakirjanikke on ju mõistlikud inimesed ja sul on vaja oma sõnumit kuidagi edastada. Seejärel hakati infot doseerima sisetunde järgi põhimõttel “mesilane ja lill” ehk mina annan sulle mett ja sina mind ei nõela. Enam-vähem sellisel kujul käib suhtlus siiani, kuid kindlasti on kasvanud sportlaste huvi meedia toimimisreeglite vastu.
Tasapisi, samm-sammult, hakkasime teemasse süvenema. Oli selge, et Gerdi tulemuste paranedes süveneb huvi tema tegemiste vastu ja peame valmis olema. Tee oli pikk ja võttis aega. Alguses mängisime läbi iga ees ootava suhtlusolukorra.
Ise sattusin kunagi televisiooni treenimata, kokutava algajana, pannes televaatajate kannatuse proovile. Olin üllatunud siis ja olen siiani, kui vähe on selle valdkonna kohta abistavat materjali. Tuli endal tööd teha, metoodikaid välja mõelda, kuni lõpuks asi paranes. Valusate kogemustega omandatud harjutusi ja ettevalmistustehnikaid sain kasutada Gerdi juhendamisel.
Alustuseks sobibki mõte: “Oma lugu tuleb sul endal luua. Kui sa seda ise ei tee, siis teeb seda kindlasti keegi teine...” Oma kuvandiga tuleb aktiivselt tegelda. Praegu on selline lähenemine enesestmõistetav, 10–15 aastat tagasi aga ei olnud, spordis kindlasti mitte.
Tähtsaim on suhe rahvaga
Alustasin tuhandetest strateegiaseminaridest tuntud küsimusega: “Mis on sinu toode?” Iga sportlane ja treener vastab automaatselt, et tulemus. Mina küsin vastu, keda su tulemus huvitab. Viruta Tiduveres kas või 80 meetrit, aga toodet ikka pole, sest see ei huvita kedagi.
Ainult tulemusest ei piisa, peab olema veel midagi, mis tekitab peamises sihtrühmas emotsioone. Meie oluline sihtrühm on eesti rahvas ja toode sünnib siis, kui rahvas reageerib tulemusele. Kõik muu on vähetähtis.
Sõnastasin nii: “Spordi toode on tulemuse emotsionaalne mõju oma rahvale.” See asetas kõige tähtsamale kohale rahva, mitte sportlase. See muutis suunda ja on meie üks tähtsamaid põhimõtteid siiani.
