Rullsuuskade valikul tuleb läbi mõelda oma vajadused ja võimalused. Sobiva treeningvahendi leidmiseks peab teadma, kas suusatama hakatakse uisu- või klassikatehnikas, millised on eesmärgid (omaks lõbuks kulgemine, tõsine treening talveks, võistlemine vm), kui palju suusatatakse, kus suusatatakse. Loomulikult tuleb hinnata oma senist rullsuusatamise oskust ja kogemust.

Rattad

Mida suurema läbimõõduga on ratas, seda kiiremini see veereb, seda kulumiskindlam see on, seda vähemtundlik on see teekonarluste suhtes. Mida väiksem ratas, seda kergem on hoida tasakaalu ning kontrollida suuski ehk teisisõnu – lihtsam sõita. Kitsa ratta veeretakistus on väiksem st ratas veereb kiiremini, samuti on seda parem juhtida. Mida laiem on ratas, seda lihtsam on sellel tasakaalu hoida. Mida pehmem on ratas, seda „pehmem“ on sõit, kuid väiksem kulumiskindlus.

Suurim siledal asfaldil sõitmiseks mõeldud ratta läbimõõt on 100 mm, väikseim 60 mm. Maastikul ja ebatasastel teedel liikumiseks tehtud rullsuuskadel võib olla ka 125 ja 150 mm läbimõõduga rattaid. Rataste laius varieerub vahemikus 20 kuni 60 mm. Uisutehnika rullsuuskade rattad on enamasti 70-100 mm läbimõõduga ja 24-30 mm laiused. Levinud standardid on nt 100x24, 80x24, 70x30 mm. Klassikatehnika rataste diameeter on tavaliselt vahemikus 65-80 mm, laius 40-55 mm.

Rataste kiirus sõltub kõige enam veerepinna (kummi või polüuretaani) konsistentsist. Kummirattad on reeglina aeglasemad ehk lumel suusatamise kiirusele lähemal, polüuretaanist rattad kiiremad. Kummist rattad tunneb ära mati pinnaga mustast toonist, polüuretaanist rattad on tavaliselt läikivama pinnaga, sageli eri värvi, mõnel juhul ka kergelt läbipaistvad. Test rataste kiiruse võrdlemiseks: lase rattal teatud kõrguselt kõvale pinnale kukkuda. Mida kõrgemale ratas põrkab, seda kiiremini see muude tingimuste samaks jäädes veereb. Võistlusrattaid tehakse vaid polüuretaanist - mida kõvem ja jäigem on ratas, seda kiirem see on. Tugevaks treeninguks tasub valida kummist rattad, kuna nende veeretakistus on suurem ja kiirus seega sarnasem lumesuuskadel liikumise kiirusele. Mida pehmem on veerepind, seda parem on haakuvus teekattega - seda tasub tähele panna siis, kui plaanis ka vihmaste ilmadega suusatamas käia. Pehmetel täiskummist klassikatehnika ratastel on mugavam ja suusalähedasem sõita.
Rullsuusarattaid ei ole vaja regulaarselt ümber tõsta nagu rulluisu omi. Kasulik harjumus on poole sõidu peal rullsuuski jalas vahetada. Nii kuluvad need ühtlasemalt.

Rullsuusarattaid ei ole vaja regulaarselt ümber tõsta nagu rulluisu omi. Kasulik harjumus on poole sõidu peal rullsuuski jalas vahetada. Nii kuluvad need ühtlasemalt. Tõenäoliselt kuluvad tagumised rattad kiiremini kui esimesed, seetõttu võib suure kulumisastmega tagumised rattad ette ja esimesed taha paigutada.

Rataste rummud on valmistatud kas plastist või metallist (enamasti alumiiniumist). Plastrumm on kergem, kuid pehmem ja nõrgem; metallist rumm on raskem, kuid tugevam ja jäigem. Mõned rummukettad on kaalu kokkuhoiuks augustatud. Korraga pikalt (>30 km) või väga intensiivselt sõitjatel tasub eelistada metallrummuga rattaid. Rulluisul kannavad keha raskust neli ratast, rullsuusad vaid kaks, seega peab rullsuusaratas taluma kaks korda suuremat koormust kui rulluisuratas.

Laagrid

Pea kõik uisutehnika-rullsuusad on varustatud 608-2RS tüüpi kuullaagritega. Need on kahelt poolt suletud laagrid, mis on tootmise käigus määritud ega vaja jooksvat hooldust. Tasub teada, et 608-tüüpi laagrid sobivad mõõdu poolest ka rulluiskudele ja vastupidi. NB! Rulluisulaagrid on tavaliselt hooldatavad laagrid, mida saab lahti võtta ja puhastada/määrida. Selle tõttu ei ole uisulaagrid veekindlad ning võivad märjal rajal sõitmise järel seisma jättes kasutuskõlmatuks muutuda. Rullsuusalaagrid on aga ilmastikukindlad ning nendega võib muretult läbi veelompide sõita, kartmata et laagrid hiljem hukka lähevad. Küll aga on mõistlik suletud laagrid pärast sõitu väljastpoolt puhtaks ning kuivaks teha ja seejärel rullsuusad kuiva kohta hoiule jätta.
Rullsuusalaagrid on aga ilmastikukindlad ning nendega võib muretult läbi veelompide sõita, kartmata et laagrid hiljem hukka lähevad. Küll aga on mõistlik suletud laagrid pärast sõitu väljastpoolt puhtaks ning kuivaks teha ja seejärel rullsuusad kuiva kohta hoiule jätta.

Suletud hooldusvabad rullsuusalaagrid ei ole uuena kuigi kiired, suurema kiiruse saavutamiseks võib vahetada need kiiremate, kuid hooldust vajavate rulluisulaagrite vastu. Tähtis on meeles pidada, et rullsuusa kiiruse määrab esimeses järgus siiski ratas (mõõt, jäikus, materjalid).

Klassika-rullsuuskades on kasutusel erinevaid laagrisüsteeme, sageli samasuguseid nagu eelpool kirjeldatud uisu-suuskadel. Selleks, et klassikatehnika rullsuusad pidama saada, kasutatakse kas esimestel, tagumistel või kõikidel ratastel tirrisüsteeme või viimasel ajal üha enam ühes suunas veerevaid nõellaagreid. Sageli on tõstatatud küsimus, kas pidavad rattad peaksid olema ees või taga. Tehniliselt ei ole siin muud vahet kui see, et esimestele ratastele mõjub väiksem surve. Pika raamiga rullsuuskadel on raskuskese oluliselt rohkem tagumiste rataste pool, kuna suusaklamber paigaldatakse võimalikult tagaratta lähedale. Seetõttu võib juhtuda, et järsemal tõusul laisemat suusasammu harrastades ei saavuta eesmine pidav ratas piisavat haakuvust teekattega ning ilmneb nö „tagasilipsava suusa“ efekt. Viimane tuletab meelde korrektsemat suusasammu ja ei lase seeläbi suusatehnikal laguneda. Praktiliselt kõikidel suusamudelitel annab pidavaid rattaid kas ette või taha ümber tõsta. Mõnel mudelil on aga esi- ja tagarattad erineva jäikusega kummisegust, eesmised tavaliselt pehmemad, tagumised kõvemad. Sel juhul ei ole ümbertõstmine mõttekas.

Raamid

Raame valmistatakse metallist, puidust, papikärjest, sünteetilistest vahtudest, vaikudest, fiiberklaasist, süsinikkiududest, plastist jms. Üks koolkond eelistab materjalivalikul metalli, eelkõige alumiiniumit, teine koolkond püüab konstruktsioonis võimalikult täpselt lumesuuski imiteerida, sellest ka väga erinevate komposiitmaterjalide kasutus. Igal materjalil on oma plussid ja miinused. Oluline on aru saada, et väga head pärissuuskade sarnast tunnetust pakkuvaid rullsuuski on võimalik valmistada nii metallist kui muudest materjalidest. Ka metallist raam võib tunduda päris-suusaga sarnane, kui tootja on ära tabanud õige raami pikkuse ja materjali elastsuse kombinatsiooni.

Rullsuusaraamide üks olulisemaid omadusi on pikkus. Mida pikem on raam, seda lumesuusa-lähedasem on sõidutunnetus, kuid seda kehvem on manööverdatavus. Pikem raam on raskem, painduvam (olenevalt materjalist ja sõitja kaalust) ning teatud piirist alates on seda kehv juhtida. Lühem raam on kergem, jäigem ja paremini juhitav, kuid ei pruugi pakkuda lumesuuskadele omast tunnetust. Pikema raamiga tehakse valdavalt treening-rullsuuski, eriti just klassikatehnika jaoks, võistlusmudelid on seevastu võimalikult lühikesed (FIS reeglistiku järgi siiski vähemalt 53 cm) ja jäigad. Uisutehnika rullsuusad on reegline 53 kuni 65 cm pikkused, klassika omad enamasti 60 kuni 80 cm. Tavaliselt mõeldakse rullsuusaraami pikkuse all telgedevahelist kaugust ehk rataste tsentrite vahelist kaugust.

Kõige kergemad ja tugevamad raamid on 7075 alumiiniumsulamist õõnsad profiilid. Need on asendamatud kasutamiseks võistlus-rullsuuskadel, kuid levinud ka treening-rullsuuskadel. Eelisteks on kergus, jäikus, tugevus, vastupidavus, löögikindlus; puuduseks eelkõige lühikese raami puhul on liigne jäikus, mis ei lase raamil neelata teekonarlustest tulenevat vibratsiooni ning kergekaalulise sõitja puhul ei võimalda raamil lumesuusalähedaselt vetruda. Harva esineb täielikult süsinikkiududest konstrueeritud raami. Sellise raami eelisteks on kergus, jäikuse ja painduvuse hea suhe, puuduseks oht kiudu vigastada ning sageli kaalupiirangud. Kombineeritud komposiitmaterjalidest raamid on heade paindeomadustega, need neelavad vibratsiooni, pakuvad head suusatunnetust. Puuduseks on, nagu täissüsinikraamigi pihul, oht raami vigastada või see tõukel katki suruda. Seetõttu on mõistlik raskematel suusatajatel eelistada alumiiniumraame, kergematel komposiitraame. Kombineeritud materjalidest raamid on tihti rasked, kuna vajavad rataste kinnitamiseks raami külge tugevaid metallist harke.
Milline on kõige parem raam? Sama hea on küsida, kas eelistada suurt või väikest autot. Rullsuuskade (sh raami) valikul tuleb lähtuda oma eesmärkidest, vajadustest ja eelistustest.

Milline on kõige parem raam? Sama hea on küsida, kas eelistada suurt või väikest autot. Rullsuuskade (sh raami) valikul tuleb lähtuda oma eesmärkidest, vajadustest ja eelistustest. Võistlemiseks olgu raam võimalikult jäik, kerge ja lühike. Lumesuuskade tunnetuse imiteerimiseks sobib pikem raam, mis neelab teekonarlustest tulenevat vibratsiooni ja tagab "pehme" sõidu st paindub/õõtsub/mängib kergelt keharaskuse all. Liiga jäik raam ei anna edasi suusatunnetust, liiga pehme raam jällegi õõtsub ebaloomulikult, "vajub läbi" ning võib halvendada suusatehnikat.

Autor: Rein Jaaksoo
Originaalartikkel Nevene kodulehel!