Inna Zlidnise Ungari-elu: armastus ja karm trenn!
Jaanuar oli jõudnud kesta kõigest paar nädalat, kui tuli uudis Inna Zlidnise siirdumisest Saksamaa tugevuselt teise liiga klubisse Hohen Neuendorfi Blau-Weissi. Järgnes mai lõpp ja naitumine. Lõpuks hiilis kohale august ja Igor Morozovi abikaasa leidis end mehega samast riigist ehk Ungarist. Sakslaste juures profilepinguga mänginud jalgpallurile pakuti sealmail uut ning veelgi mahlakamat kontrahti, kuid naine valis Ungari kõrgliiga, Budapesti Ferencvarose ning amatöörielu. Ja ta on sellega rahul.
“Saksamaal oli küll väga kõrge tase, kuid trennide tase polnud kahjuks hea,” jutustab Zlidnis oma aasta esimesest poolest. “Kui ma tulin, oli naiskond viimasel kohal. Mängijate suhtumine polnud piisavalt professionaalne, oli aru saada, et on naisi, kes mängivad ainult lõbu pärast. Trennis kaasa teha ei viitsitud, mängus ka mitte. Vahel ei saanud aru, miks mõned üldse mängivad. Tahtmist polnud näha.”
Esimestel kuudel valmistasid peavalu ka elutingimused, Zlidnis pesitses Berliini eeslinna Hohen Neuendorfi neljatoalises korteris koos viie võistkonnakaaslasega. Nagu üks korralik tudengite kommuunielu! Alguses oli sotsiaaltöö bakalaureusekraadiga naisel väga raske ning keeruline, kuid nagu ikka – inimene harjub absoluutselt kõigega. Koondise peatreeneri Keith Boanase abil Saksamaale jõudnud vutinaine kiidab oma endise klubi palgasüsteemi. Välismaalastele maksti kindlat palka ning naiskonna rivistusse kuulunud poolakatel olid lisaks ka personaalsponsorid, kohalike mängijate krõbiseva hulk oli aga korrelatsioonis osaletud trennide arvuga. Mida rohkem harjutasid, seda rikkamaks said. Lihtne ja loogiline.
Kui Saksamaal oleks soovi korral saanud ilmselt trennides luuslanki lüüa, siis Ungaris käib üllatavalt karm andmine. Harjutuskordi on kuni kaheksa nädalas!
“Und ei tulnud, oli üleväsimus, kõik lihased valutasid,” meenutab Eesti koondist 46 korral esindanud jalgpallur oma uues koduklubis veedetud esimesi päevi. “Saksamaal oli ikka palju kergem, aga samas ei oska öelda, kas seal oli parem. Vahepeal tundub, et siin on väga palju trenni, aga see mulle meeldib ning mängus on ju väga tähtis olla heas füüsilises vormis.”
Tõsi, teatud nurga alt vaadates tegi Zlidnis küll tagasisammu – profist amatööriks –, aga olukord pole üldse nii hull, kui paistab. Ferencvaroselt on talle tagatud tasuta arstiabi, elamine, söök ning transport. Sellise sammu taga polnud naise sportlik tase, vaid see, et ta soovis endale vähem vastutust. Kui Igor peaks järgmisesse riiki siirduma, saab Inna temaga suurema vaevata kaasa minna. Kuigi perekond Morozov-Zlidnis on ühe soome-ugri rahva teise vastu vahetanud, ei ela nad kaugel maal siiski koos. Naispool on pealinnas, meespool paikneb Debrecenis, mis Budapestist umbes 230 kilomeetri kaugusel. Kokku saadakse kord nädalas, mis armastajapaarile kindlasti vahvam kui kord kuus nagu Zlidnise Saksamaal elamise aegu.
“See oli raske aeg, aga ei olnud variantigi, et rohkem koos olla,” räägib Zlidnis, kes oma abikaasaga tutvus samas koolis, Tallinna Ranniku gümnaasiumis, õppides. “Aga naistejalgpall on veidi teistmoodi. Kui treener nägi, et olin väga väsinud ning väga igatsesin, siis lubati külla minna, kui paar vaba päeva oli. Eks reisisin terve päeva, olin paar päeva seal ja tulingi tagasi. Väga väsitav. Aga vähemalt saime üksteist näha.”
Seetõttu ei kirjutanud 24aastane pallur alla ka ühele Saksa teise liiga klubi rahaliselt ahvatlevale pakkumisele, vaid uuris Morozovi abiga madjarite maa võimalusi. Ta tahtis lihtsalt oma mehe juurde! Pealegi pole Ungari liigal midagi viga. Viimaste aastate kohalik valitseja MTK Hungaria FC alistas tänavu Meistrite liiga eelvoorus Pärnu JK tulemusega 3 : 0 ning juba kolmandat aastat järjest jõuti eliitturniiri 32 parima hulka. Ferencvaros ise hoiab pärast kolme vooru Ungari liigatabelis kolmandat kohta. Klubi mängijate keskmiseks vanuseks on Zlidnise sõnutsi umbes 20 eluaastat ning noored on võrreldes Eesti eakaaslastega kõvasti tehnilisemad ning julgemad.
Naistejalgpall tundub seal maal üldse rohkem au sees olevat, hetkel ehitab Ferencvaros spetsiaalselt naistele mõeldud jalgpallikompleksi, kus hakkavad tulevikus olema nii mitu väljakut, jõusaal kui ka mängijate elukohad. Pole paha. Paha pole seegi, et eesti keelt rääkival inimesel on väga mõnus Ungaris jalgpalli taguda. Kui tarvis löögile minna, siis kõik karjuvad aina “lő” ja “lő”. Tõlget pole vist tarvis.
Artikkel ilmus ajakirjas Jalka.
