NBA EELVAATE 1. OSA: San Antonio Spursi viimane tõrvatilk meepotis
Täpselt samamoodi jääb mulle meelde ka Ray Alleni vise 2013. a NBA finaalide kuuendas mängus (vaata siit). Kõiki asjaolusid arvestades (viske olulisus, viske tehniline keerukus ja viskele eelnenu) võib julgelt väita, et tegemist on korvpallialase meistriteosega nagu maalikunstis on Mona Lisa või muusikas Chopini Leinamarss (kuula siit). Ma olin peale Alleni viset kindel, et Spursile võib selle Chopini muusika vabalt taustaks panna, sest selle põlvkonna tiitlilootused olid maetud mitte ainult 2013. aastaks, vaid igaveseks. Poolteist aastat hiljem aga mõistan, et kui Ray Alleni vise on Mona Lisa siis San Antonio Spurs on Louvre muuseum.
Tunnistan, et ma ei ole San Antonio Spursi austaja - suhtun neisse ükskõikselt. Seda on aga palju rohkem kui 10-15 aastat tagasi, kui Spurs oli mu jaoks selgelt kõige vastumeelsem NBA meeskond. Tollal kaitsele orienteeritud ja küllalt efektiivne mäng oli vaatamiseks sama põnev kui ühevärviline tapeet. Kohati räpast stiili harrastav Bruce Bowen, igal võimalikul juhul floppiv Manu Ginobili, ilmselgelt heeliumit sissehingav Avery Johnson ning liiga tihti suurte silmade ja tühja pilguga kohtunike suunas vaatav Tim Duncan tegid Spursi sallimise raskeks.
Täna on aga raske mööda vaadata lihtsast tõsiasjast, et tõenäoliselt on Spurs hetkel liigas kõige edukamalt toimiv meeskond ja organisatsioon. Suurimad teened selles on meeskonna peatreeneril Gregg Popovichil, aga kindlasti ei saa mööda vaadata ka Spursi juhtivast R. C. Bufordist. Võtmemängijate karjääri lõppemise ja selgelt ründavat korvpalli toetavate NBA reeglimuudatuste järgselt on Popovich suutnud kaitsele orienteeritud satsist teha fantastilist rünnakut mängiva meeskonna. Parim näide sellest on eelmise hooaja finaal. Liiga üks paremaid kaitsemeeskondi oli kui lapp, millega pühiti põrandat ja mis väänati pärast kuivaks. Kõige selle juures ei ole Spurs kunagi otsinud kergema vastupanu teed superstaare üle ostes.
Meeskonna põhituumiku moodustavad Spursi enda poolt draftitud mängijad - Duncan, Ginobili, Parker ja Leonard (Pacers küll valis Leonardi draftis, kuid samal õhtul juba kaubeldi ta mängijaõigused Spursi), kellele lisanduvad Spursi poolt keskpärase tasemega mängijatena soetatud mehed, kelle karjäär Spursi särgis on löönud särama - Green ja Diaw. Kõikide Popovichi poolt aastate jooksul käiku lastud nippide ja trikikeste üles loetlemisel oleks oht, et internet saab täis. Piisab sellest, kui mainida, et viimastel aastatel on enamus meeskondi küsimuse korral "kuidas me selle olukorra lahendame?" esmajärjekorras vaadanud Spursi ja Popovichi poole. R. C. Bufordil on aga viimase kümnendi jooksul jätkunud piisavalt mõistust ja selgroogu laskmaks Popovichil teha täpselt nii, nagu Popovich õigeks peab.
Ja muidugi on imetlusväärne Spursi teekond viimase tiitlini. Peale seda, kui Ray Allen ja Miami Heat oli Spursil piltlikult öeldes hambad kurku löönud, ei kaotatud enesekindlust, usku iseendasse ja oma tegemistesse. Täpselt aasta aega hiljem andis saatus Spursile võimaluse kättemaksuks. Just sellisel moel ja peale sellist knockdowni tagasi tippu jõuda oli kõige magusam. Tõenäoliselt ongi viimane meistritiitel Spursi mängijate jaoks kõige väärtuslikum. Neli kuud hiljem teame, et lisaks meistrisõrmuste võitmisele algatas Spurs protsessi, mis viis Lebron Jamesi Heatist lahkumiseni. Võitjaid lüüakse pikali, kuid nad tõusevad kättemaksuks jalgadele. Kaotajaid lüüakse pikali ja nad põgenevad otsima lihtsamaid lahendusi.
Kõik eelnev ei pane mind Spursi tegemisi fännama, kuid siiski imetlema. Küll on mu tutvusringkonnas üks tulihingeline Spursi fänn, kes oma heas mõttes hullusega juba Admirali aegadest parajaks pinnuks mu silmas. Oma tuliste ja vähem tuliste vaidlustega teemal "kas San Antonio Spursi võib võrrelda Michael Jordani Bullsi ja Kobe/Shaq`i Lakersiga" oleme jõudnud alati punkti, kus mina ütlen, et Spurs ei ole suutnud kunagi oma tiitlit järgmisel aastal kaitsta. See on mu kõige viimane argument. Spursi fännidele tundub see tähenärimisena. Minu jaoks on tegemist aga olulise saavutusega, enne mida on tegemist suurepärase meeskonnaga ja peale mida on tegemist dünastiaga.
Ratsionaalseid põhjendusi on kaks. Esiteks on tiitlikaitsjal "märklaud seljal" ja võõrsil mängudes on vastased ekstramotiveeritud, saal pilgeni täis ja publik rohkem üles keeratud kui tavaliselt. Teiseks eeldab tiitli kordamine kahte järjestikust täispikka hooaega, kus lisaks põhihooaja mängudele tuleb vastu pidada ka play-off'ide 4 seeriat. Proovile pannakse seega nii meeskonna vaimne kui ka füüsiline tugevus. Just seda ei ole Spurs kogu oma hiilguse ja sära juures suutnud veel saavutada.
Popovichi, Duncani, Ginobili ja Parkeri põlvkonna jaoks on järgmine hooaeg viimane võimalus see tõrvatilk Spursi meepotist välja tõsta. Pole kahtlustki, et ka mehed ise teavad seda. Võidu korral tõstetakse neid koos oma kuue tiitliga teenitult legendaarsete NBA meeskondade kõrvale. Kaotuse korral jääb paljude jaoks nende saavutuste kõrvale väike häiriv ääremärkus.
*Delfi avaldab viiel järjestikusel päeval NBA eelvaated Eno Astoki sulest.
