Linaseemned on tervisele väga kasulikud
Harilik lina on üks vanimaid kultuurtaimi, kes kodustati Iraagi põhjaosas juba väidetavalt VIII aastatuhandel eKr. Tema eellaseks peetakse ahtalehist lina (Linum bienne), kes tänapäevalgi on levinud Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.
Antiikse Gezeri linna territooriumilt leiti umbes XX saj eKr pärinev Getzeri kalender, mis sisaldas viiteid linakasvatusele. Piibliaegadel ja varemgi oli lina hinnatud peamiselt kiutaimena. Sel ajal oli see odavaim ja käepäraseim materjal riiete valmistamiseks.
Germaani eelkristlikus rahvausundis oli lina jumalanna Bertha lill, kelle silmad on säravalt sinised nagu linaõied ja kelle süli on linavartega täidetud. Jumalanna Bertha andis inimestele ketramis- ja kudumisoskuse ning õpetas kasutama linakiudu. Lina on püha taim kudujajumalannale, kes koob eluvõrku.
Keskajal levinud uskumuse kohaselt kaitsesid linaõied nõiduse eest. Seda kasutati maja ja kodu õnnistamiseks uude kohta kolimisel. Jõukuse majja toomiseks puistati seemneid kodu nelja nurka.
Lina abil on puhastatud maja või kodu pärast tüli tekkinud negatiivsest energiast. Vanasti öeldi, et linapõllul mängivast ja magavast lapsest kasvab ilus inimene. Taim aitab ühtlasi meenutada, et tõeline ilu ei ole alati väline.
Lina tegi jõukaks
Eestis kasvatati kiulina juba üle 2000 aasta tagasi. Esimesed andmed linakiu ja -seemnete ekspordist pärinevad aastast 1377.
XIX sajandil kasvatati Eestis lina umbes 60 000 hektaril ja siis osteti linakasvatusest saadud tulu eest vabaks mitmed Lõuna-Eesti talud ning parunitelt maid ja mõisaid.
Praegu on linapõldude alla jääv maa Eestis alla 100 ha. Kasvatatakse vaid õlilina, kuna linakiu tootmine ei tasu ennast enam ära. Lähimad kiulina kasvatajad on Leedu ja Valgevene. Valgevene on tänapäeval tähtis linakasvatuspiirkond. Seetõttu on igati mõistetav, miks valgevenelased on hariliku lina oma rahvustaimeks valinud. Lina on kujutatud ka Valgevene riigivapil.
Kiulina ja õlilina
Linaliste (Linaceae) sugukonda kuuluvas lina perekonnas on 230 liiki, millest 36 pärineb Euroopast. Eestis kasvab looduslikult väikeste valgete õitega aaslina (Linum catharticum). Linaliste sugukonnas leidub ka puid, näiteks Hugonia orientalis Lõuna-Aafrikast.
Sugukonna kõige kuulsam esindaja harilik lina on üheaastane rohttaim, kes võib kasvada üle 1 m kõrgeks. Kahvaturoheline peenike vars on harunenud vaid tipmises osas. Taimele on iseloomulik niinekiudude olemasolu varres. Lehed on vahelduvad, 2–3 cm pikad. Sinised õied on läbimõõduga 1,5–2,5 cm. Vili on viiepesaline kupar, igas pesas kaks tumepruuni läikivat seemet.
Kiulina vars on pikk ja väheharunev, temast saadakse pikki kiude, kuid vähe kupraid. Õlilina on lühema ja rohkelt harunenud varrega ning kuparderohke. Tema seemned ja kuprad on suuremad kui kiulinal.
Seemnetest saadavat õli kasutatakse meditsiinis. Kuid see on hinnatud ka toidu- ning tehnilise õlina – lambiõlina, värvide segamiseks, puidukaitsevahendina jm. Lina mitmekesistele kasutusvõimalustele viitab ka hariliku lina teadusliku nimetuse liigiepiteet usitatissimum, mis tõlkes tähendab ‘kõige kasulikum’.
Lina kasulikkus tervisele
Linaseemnete ravitoimest olid teadlikud juba Hippokrates ja Karl Suur. Suure limasisalduse (3–12%) tõttu on neil kergelt lahtistav toime ja neid kasutatakse ka mao- ja soolehaiguste ravis.
Limaained vähendavad põletikku, takistavad mürgiste ainete imendumist soolestikus, soodustavad kudede paranemist, takistavad kahjulike bakterite paljunemist ja liikumist soolestikus. Samas võib see takistada ka ravimite toimeainete imendumist.
Lisaks limale sisaldavad linaseemned 30–45% rasvõli, tsüanogeenseid glükosiide (linamariin, linustatiin, neolinustatiin), kiudaineid, lignaane jm.
Rasvõli sisaldab märkimisväärses koguses küllastumata rasvhappeid, peamiselt alfa-linoleenhapet (oomega-3) ja linoolhapet (oomega-6).
Linaõli saadakse külmpressimisel seemnetest. See on selge kollase või pruunikaskollase värvusega. Toiduks ja ravimiks kasutatav linaõli ei ole mõeldud kuumtöötlemiseks. Linaõli aitab vähendada halva kolesterooli sisaldust veres, mistõttu oluliselt paraneb veresoonte seisund. Linaõli toimib ka ateroskleroosi ennetavalt.
Linaõli ja -seemneid tarvitatakse ka välispidiselt: soojendatud linaseemneid pannakse ristluudele radikuliidi ja lihasvalude korral, nahakahjustuse korral tehakse purustatud seemnetest hautisi ja kompresse. Linaõli kasutati ka Tšernobõli katastroofis kannatanute ravis, nii kiirituse kui põletushaavade puhul.
Looduslikuks elueliksiiriks nimetatud linaõli, linaseemned ja -jahu aitavad rikastada meie toidulauda. Neid kasutatakse salatites, majoneesis, jogurtis, keefiris, smuutides, segatakse mee, puuviljade, hommikusöögihelveste või müsliga.
Liialdamine pole soovitatav
Ravi otstarbel soovitatakse linaõli võtta 1–3 korda päevas 1 sl 15–20 min enne sööki. Õli peaks säilitama pimedas ja jahedas. 2–3 tl linajahu 1 klaasi keefiiri või jogurtiga on hommikuti hea vahend seedekulgla äratamiseks.
Samas ei tohiks linasaaduste tarvitamisega liialdada. Linaseemned sisaldavad glükosiid linamariini, millest pikemaaegsel kokkupuutel veega vabaneb ensüüm linaasi toimel vesiniktsüaniid ehk sinihape. Seega peaks linaseemnete säilitamisel jälgima, et nad ei märguks.
Kuna maos maohape peatab linaasi toime, ei ole mõistlikus koguses linaseemnete (2–4 sl päevas) tarvitamisel ohtu.
Lisaks harilikule linale sisaldavad glükosiid linamariini ka maniokk ja liima aeduba.
