Noortekoondise peatreener Lars Hopp: eesmärk on edasipääs
Eesti U-17 noormeeste jalgpallikoondis alustab pühapäeval Gruusias EM-valikturniiri. Koondise peatreener Lars Hopp rääkis portaalile jalgpall.ee, et Gruusiasse edasipääsu püüdma.
Eesti loositi ühte alagruppi Gruusia, Poola ja Liechtensteiniga. Kuidas hindate vastaseid?
Võib öelda, et ükski nendest vastastest pole n-ö suur, kes tavaliselt võidavad kõik mängud. Meie jaoks on küsimus, kas suudame edasi saada ja arvan, et kui teenida siit neli punkti, on meil võimalus olemas. Poolal on väga tugev aastakäik ja mängivad peaaegu sama hästi, kui need „suured riigid“, aga oleme sel aastal näidanud, et saame hakkama kõikide vastastega. Kui meeskond näitab seal oma parimat mängu, siis on igas kohtumises võimalik punkte teenida.
Kui võrrelda Poolat ja Gruusiat, siis usun, et esimene on veidi tugevam ja just füüsiliselt. Gruusia eelis on see, et nad mängivad kodus. Mäng Liechtensteiniga ei tule ka kindlasti lihtne, kuid võib öelda, et teistmoodi. Nägime seda ka eelmisel aastal, kui U-17 kohtus Andorraga, et midagi ei tule lihtsat, kuigi ka selle mängu võitsime.
Noortekoondis alistas kevadel UEFA sõprusturniiril Venemaa (penaltitega). Millise tõuke andis see võit meeskonnale?
Kindlasti oli see tulemus oluline, aga seda poleks juhtunud, kui meie varasem kogemus poleks meid aidanud. Olime avakohtumises Rootsi vastu 0:4 taga, kuid mängijad jäid oma ülesannete juurde ja mängu lõpus lõime oma hooaja esimese värava. Kohtumises Soome vastu, kus vahetasime terve oma koosseisu välja, juhtus sama – olime taga 0:3, kuid poisid tegid oma asja ära ning said oma tasu, kui lõime taas värava. 22 mängijat näitasid kahe esimese päevaga, et oskavad võidelda, teha seda raskes olukorras ning see on kõige olulisem asi, mille võtsime kaasa Venemaa mängule. Poolajal oli seis 0:2, kuid meil oli võimalik meeskonnale öelda, et me suudame tagasi tulla. Lõime ühe värava, aga siis nad taas vastasid. 1:3 kaotusseisust võitlesime end viigini ning penaltitega tuli ka võit. Poisid, kes enne end sellistes olukordades oleks peitnud, võtsid julguse kokku, näitasid, et suudavad vastutuse võtta ja said taas oma tasu. Venemaa mängu tulemust poleks eelnevate kogemusteta juhtunud.
Suvel võitis U-17 koondis Balti turniiri. Kuidas hakkasid tulemused äkitselt ülespoole minema?
Avamäng Soomega (2:0 võit – toim.) oli kõige parem ja kõik oli paigas nii, nagu peakski olema. Võitsime meeskonda, kellele kaotasime vaid paar kuud varem – Soome on väga hea sats tehniliste mängijatega. Ka Balti turniiril vahetasime koosseisu välja teiseks mänguks (Lätiga) – kohtumine oli meie poolt tegelikult väga hea, kui vaatad väravavõimalusi ja pealelööke, aga see ei anna jalgpallis garantiid ning kaotasime (1:3). Viimases mängus olime 1:2 taga ja kümnekesi, kuid taas tulime oma kogemustega sellest raskest olukorrast välja, võitsime 3:2 ja kogu turniiri. Treenerina on hea tunne öelda poolajal riietusruumis ausalt öelda, et jah, me suudame sellest tagasi tulla!
Kas valikturniiril kasutate sarnast süsteemi, kus teiseks kohtumiseks on enamik mängijaid avakoosseisus vahetunud?
Samamoodi, nagu siiani oleme teinud, kindlasti ei saa, sest valikturniiril on koosseisus 18 mängijat. Pean hindama, keda on kasulik panna väljakule mängu alguses ja keda tuua sisse vahetusest. Ka suvine MM näitas, et vahetusest tulijad on väga olulised. Kui mäng on võrdne, siis võib olla 20 minutit enne mängu lõppu üks vahetus väga oluline, sest ta võib meeskonda oluliselt tugevdada ja mul on tunne, et meil on igal positsioonil mängijad, kes suudavad just seda teha – mängu vahetusest sekkudes seda positiivses suunas muuta. Meil on ka parem valik, kui paar aastat tagasi. Meil on kaasas mängijad, kellesse hetkel usume, ja igal mängijal on omadused, mis on meeskonnale kasulikud – olgu see võitlusvaim, oht vastaste väravale, kaitsetöö või duellid. Igal mängijal on oma kvaliteet.
