Inglise vutiajakirjanik: Kuulus Inglise jalgpall on välja suremas

Inglise ühe suurima päevalehe Guardiani jalgpalliajakirjanik Barney Ronay rääkis Delfile ja Eesti Päevalehele täna hommikul avameelses intervjuus Inglismaa jalgpallis valitsevast masendusest. „See vana Inglise jalgpall, nagu vanem põlvkond seda teab, on välja suremas ja pole erilist lootustki seda päästa,“ nentis Ronay.

Milline on praegu inglaste suhtumine oma rahvuskoondisesse?
Terve meie riik on natuke nagu languses, kokku kuivamas ja kärbumas. Inimesed kannavad selle närtsimise üle ka meie jalgpallikoondisele. Mina näen seda nii, et Inglismaa kuulus kõrgliiga Premier League on tapnud Inglismaa koondise. Miks? Sellepärast, et Inglismaa on ainus riik, kus jalgpalliliit ja Premier League on kaks täiesti eraldiseisvat üksust, seega Premier League’i ei huvita absoluutselt see, mis rahvusmeeskonnaga saab. Neid ei huvita uute mängijate kasvatamine ja arendamine, neid ei huvita koondise tulemused. Ja samasugust suhtumist näeme juba ka noores põlvkonnas. Praegu on koondisemängude nädal, aga noored on vihased: mis toimub? Miks me peame mingit San Marinot vahtima, kui me võiks samal ajal vaadata Manchester City või Chelsea mänge? Rooney on ainus staar, kes koondisse on jäänud ja keegi ei viitsi üksnes tema pärast koondise mänge vaadata. Head noored mängijad on ka Sterling või Sturridge, aga teisalt, mida Sterling siis nii väga saavutanud on? Ta on mänginud kaasa üheksas kohtumises, andnud ühe väravasöödu, aga pole väravat löönud. Samal ajal, kui tema on koondises mänginud, on Rooney aga löönud neli väravat ja andnud kaks resultatiivset söötu. Aga ometi ütlevad kõik, et ah, Rooney on vilets ja Sterling on parim.

Kas inimesed arvavad, et väikesed jalgpalliriigid ei peaks valikmängudes osalema ning selle asemel hoopis omavahel mingites eelringides mängima?
Jah, arvavad küll. See ei kehti siiski Eesti ja Leedu suguste meeskondade kohta, nende puhul arvatakse lihtsalt, et tegemist on meeskondadega, keda me kindlasti peaksime võitma. Aga San Marino puhul leitakse kahtlemata, et see on puhas ajaraisk. Tegelikult paneb see mind tahtma, et Inglismaa kaotaks. Inglased on väga võhiklikud, mis puudutab teiste riikide jalgpallureid, nad ei tea sealt mitte kedagi, kui pole just tegemist mingi väga suure staari või Inglismaa kõrgliigas mänginud palluriga.

Kui ollakse nii Inglismaa-kesksed, kas see ei tähenda siis, et tuntakse siiski ka oma meeskonna saavutuste üle uhkust?
Tegelikult ei ole inglaste seas jalgpalliga seoses mingit tõelist rahvustunnet. Inglased ei salli Inglise koondise mängijaid. Nad vihkavad Wayne Rooneyt – vähemalt Guardiani lugejad küll. Suhtumine on umbes selline, et okei, nad on üsna head, aga miks nad ei võiks olla veel paremad. Tegemist on veidra seguga upsakusest, enesekindlusest ja enesevihkamisest. Ja jalgpall on lihtsalt veel üks valdkond, mis tuletab inimestele meelde, et me ei ole enam need, kes me kunagi olime. Aga isegi see mõte, et me olime kunagi suur jalgpallimaa, on illusioon! Me võitsime 1966. aastal maailmameistritiitli, aga pärast seda oleme olnud suures osas kehvad. Olgem ausad, meil on üpris keskpärane jalgpallimeeskond.

Miks siis aastate jooksul midagi ette võetud ei ole, et olukorda parandada?
Siin on osalt süüdi meie arrogants, inglaslik suhtumine. Jalgpall on töölisklassi sport, see pole valdkond, millesse suhtutakse intellektuaalselt. Ei leita, et on vaja pöörata tähelepanu taktikale, süveneda kuidagi teaduslikult. Ei, meie oleme ülimad, teistest paremad, me peame lihtsalt teistest tugevamad olema ja mängima! Inglastele oli tohutu šokk, kui 1953. aastal Ungari tuli ja alistas meie meeskonna 6 : 3. Inglased polnud kunagi kodus kaotanud ja nüüd tuli äkki meeskond, kes mängis moodsat Euroopa jalgpalli, pööras tähelepanu taktikale ja tehnikale, sellal kui Inglismaa mängis viktoriaanlikus stiilis.

Aga see oli 60 aastat tagasi! Kas siis sellest midagi ei ole õpitud?
Tegelikult mitte. Ja see veelahe jalgpalliliidu ja Premier League’i vahel on asjad veel hullemaks ajanud. Jah, meie jalgpallis liiguvad tohutud rahad, aga kasu ei ole sellest mitte midagi. Me ei ehita meeskonda, me lavastame jalgpalli! Varem öeldi, et Premier League on maailma parim liiga. Nüüd enam nii öelda ei saa, sest tulemused ei kinnita seda. Nüüd öeldakse, et me oleme maailma kõige meelelahutuslikum liiga. Aga mida see tähendab? Seda, et jalgpalli juhitakse nagu turundusprojekti. Eestis tahavad inimesed, et Eesti koondis oleks võimalikult hea, sest neile läheb see korda. Aga Inglismaal hoolitakse ainult jalgpalliga raha teenimisest. Kuid jalgpalli maailmameistriks tulek ei tee sind rikkaks, ei too sisse tohututes hunnikutes raha, seega ei huvita selle poole arendamine kedagi. Inglismaa on hea näide, kuhu liigselt kapitalistlik ja rahakeskne suhtumine võib viia.

Inglise koondislastest ei mängi keegi välismaal. Miks?
Sellepärast, et noored töölisklassi inglased ei taha minna välismaale. Milleks neile see? Nad ei räägi keelt, nad ei viitsi. Ja Inglismaal makstakse palju paremini. Ka kehv mängija võib Premier League’is teenida 50 000 naela nädalas.
Seda suhtumist näitab hästi näide sellest, kui Ashley Cole liitus AS Romaga. Manchester City mängis samal ajal Romaga ühe mängu ja väravavaht Joe Hartilt küsiti, et mida ta arvab sellest, et Cole liitub Romaga. Ja Hart vastas, et oi, Ashley võtab selle sammuga tohutu suure riski… nagu oleks jutt käinud 1920. aastatel Vietnami või 1960-ndatel Aafrikasse minekust! Hart ei suutnud üldse sellist sammu mõistagi.

Mis suudaks Inglismaa sellest olukorrast välja tuua? Kus on lootusekiir?
Ma ei usu, et üldse on mingit lootust. Jah, praegu Premier League panustab raha noorte mängijate arendamisse, aga ma ei näe, et see tegelikult töötaks. Bayern ja Barcelona tegelevad selle asjaga väga sügavalt ja pühendunult ning sellepärast on nemad ka maailma parimad jalgpalliklubid ja domineerivad maailma jalgpallis. Kuid Premier League ei taha tegelikult kedagi välja koolitada ja uusi mängijaid arendada. Nemad ostavad talendi sisse.

Mida see siis tähendab? Vana hea Inglismaa jalgpalli surma?
Ilmselt küll, jah. Inglise jalgpalli suhtes pole kunagi olnud nii vähe huvi, kui seda on praegu. Wembley renoveeriti miljardi euro eest, kuid nüüd seisab see mängude ajal pooltühjalt ja needki, kes sinna tulevad, ei vaata mängu, vaid söövad võileiba ja joovad teed. Huvi on kadumas. Kui meil oleks välja panna tõeliselt hea koondis, siis see võiks muutuda, aga koondis ei ole hea ja asjad lähevad aina hullemaks. Meil oli omal ajal hea meeskond, kuhu kuulusid David Beckham, Steven Gerrard, Frank Lampard, John Terry, Paul Scholes – niinimetatud kuldne põlvkond. Siis jõudis Inglismaa pidevalt suurturniiridel veerandfinaali, aga inimesed kurtsid: miks nad pole paremad. Nüüd vaatavad inimesed sellele ajale tagasi ja nendivad, et oh, kus meil ikka tollel ajal oli meeskond! See on inglastele väga tüüpiline: vaadata ajas tagasi ja igatseda taga vanu häid aegu. Aga see tähendab, et sa ei vaata tulevikku.

Kui Inglismaal õnnestuks kahe aasta pärast EM-il jõuda poolfinaali või isegi kasvõi veerandfinaali, kas see aitaks natuke asju paremaks muuta?
Eks ta ikka aitaks, aga see oleks võlts lootus, sest see ei põhineks mingil reaalsel edasiminekul. Fakt on see, et kogu Inglismaa jalgpallistruktuur on jäetud hooletusse, see laguneb. Puudub rohujuuretasand. Pole väljakuid, kus mängida, pole uute noorte toomist jalgpalli juurde, pole korralikke noortetreenereid. Nii et isegi kui Inglismaal läheb sel turniiril hästi, ei ole sellel mingit tegelikku tähendust.

Kokkuvõttes – mis sa arvad, kuidas Eesti – Inglismaa mäng täna lõppeb?
Ma arvan, et Inglismaa ikkagi võidab. Aga ainult umbes 1 : 0.