KOMMENTAAR: Kas, kes ja kuidas murrab (kuri)kuulsa rombi?
Eesti jalgpallikoondis ei ole täna õhtul vastamisi mitte ainult Inglismaa noorte tähtedega, vaid nende esituses maale toodava rombiga, mil siinkandis kuri kuulsus.
Vutisõber teab ja mäletab: taanlane Viggo Jensen üritas napi poole aasta vältel meie koondises juurutada mängujoonist, mis jalgpalliilmas tuntud rombi või teemandi nimega. Ehkki Jenseni tulemused (kaks võitu, kaks viiki, neli kaotust) polnud põrmugi nii hullud, et tema tööd üheselt hukka mõista, tuleb siiski tõdeda: rombi Eesti koondis selgeks ei saanudki.
Muuhulgas juhendas rombimees Eestit ka oktoobris 2007 Wembleyl Inglismaa vastu. See on tähelepanuväärne, sest saatuse irooniana rivistab Roy Hodgson täna õhtul inglased Lilleküla murule justnimelt tollesama rombina.
"Olen kahe viimase mänguga rahul ega näe mingit vajadust meie lähenemist muuta," lausus Hodgson pärast võitu San Marino üle.
Inglaste koosseisus on seitse tundi enne avavilet veel küsimärke - kas vasakkaitses alustab Kieran Gibbs või Leighton Baines ning paremal Nathaniel Clyne või Calum Chambers; kas Jack WIlshere jätkab alumise poolkaitsjana; kas Jordan Hendersoni kõrval on teine keskväljamees James Milner, Fabian Delph või hoopis Alex Oxlade-Chamberlain; kas ülemine trio on kindlasti Raheem Sterling, Wayne Rooney ja Danny Welbeck?
Iga vastus mõjutab mõistagi veidi mängu kulgu, ent suures plaanis on klaar: ehkki rombi üldine tugevus on keskväljal arvulise ülekaalu haaramine, siis täna õhtul lisandub taktikaheitlusse veel detaile. Sest palli valdab Inglismaa rohkem niikuinii.
Esimene lisategur: inglaste kiirus. Pärast John Terry, Ashley Cole'i, Frank Lampardi ja Steven Gerrardi koondisekarjääri lõppu on Hodgsoni käsutuses sisuliselt uue näoga meeskond. Varasema akadeemilise jalgpalli asemel rõhutakse nüüd kiirusele. Kohti vahetatakse väljakule palju ja see teeb kaitsva meeskonna elu keeruliseks.
Teine lisategur: alumine ja ülemine poolkaitsja. Inglise vutispetsid pasundavad kooris: meil puudub korralik alumine poolkaitsja. Hodgsoni valik on langenud Wilshere'ile, ent tema omadused - hea pallivaldamine, tehnika, liikumine - on eelkõige siiski ründava keskväljamehe omad. See on üks koht, mida Eesti võiks proovida ära kasutada - paraku puudub Magnus Pehrssoni tavalises mänguskeemis nn. number 10, kes tegutseks vastaste kaitse- ja poolkaitseliini vahel. Inglaste ülemise poolkaitsja - ilmselt Raheem Sterlinguga - hakkab maid jagama Karol Mets ja kahtlemata ootab teda noore talendi väledust ohjeldades raske õhtupoolik. Fakt, et väljaku südamesse vajab Eesti raudse töömoraali ja võimsa mootoriga mängijaid.
Kolmas lisategur: ääred. Rombil puuduvad teadupärased naturaalsed ääred. Mis tähendab eestlaste vaatevinklist, et see on koht, kus omakorda meil on enim ruumi, mida tuleb püüda ründefaasis ülekaalu tekitamisega ära kasutada. Lisaks oluline tegur: kui tavajuhul võiks ehk peljata, kuidas Dmitri Kruglov vasakkaitses hakkama saab, siis rombi vastu pole tema kasutamine sel kohal sedavõrd ohtlik. Vastasel äärepoolkaitsja puudub ning ta ise peaks saama rohkem vabadust rünnakuid toetada.
