KOMMENTAAR: Viis tähelepanekut, mida võis tõdeda korvpalli MM-i alagrupiturniiri kohta
1. USA tagamängijad - iseäranis Curry ja Thompson - peavad tõusma sagedamini esile.
Kui turniiri soosiku eesliin on näidanud soliidset pilti, siis tagaliinis ja äärtemängijate seas on olukord pigem murettekitav. Üks eeldatavaid USA koondise liidreid Stephen Curry taipab juba pikemat aega, et kolmepunktijoon on FIBA reeglite järgi lähemal korvile, kui NBA mängudes ja on jäänud võrreldes Kyrie Irvinguga kahvatuks. Curry parem käsi Klay Thompson, kellelt oodatakse suurt läbimurret NBA tipu hulka, pole samuti millegi erilisega silma paistnud. Meeskonna üks kuulsamaid nimesid Derrick Rose tabab platsilt viskeid alla 35%-lise tabavusega.
Rose’i puhul võis sellist mängupilti eeldada, kuid ei saa vaadata mööda faktist, et ta pole mänginud stabiilselt nüüdseks juba tegelikult kolm aastat erinevate vigastuste tõttu. Kolme all pean silmas, et kui viimasel kahel hooajal oli Rose eemal pea mõlemad hooajad, siis ka enne seda maadles ta pidevalt väiksemate vigastustega. Võrdluseks: eelmised NBA staarmängijad, kes olid nii pikalt eemal eliidi seas mängimisest, maandusid lõpuks keskmisest natuke paremate rollimängijate kohal (Grant Hill, Antonio McDyess).
Ei mata maha võimalust, et Rose vaigistab lõpuks kriitikute ja skeptikute suled ja huuled, kuid ta hüppelt vise näeb punnitatud välja. Mees on roostes, kuid kiirus ja plahvatuslikkus on tal endiselt olemas. Siiski eelistanuks tema asemel Hispaanias näha külma närviga Damian Lillardit.
Mis puutub Curry’sse, siis võib teha eelduse, et tal võtab uue rolliga harjumine ikka veel aega. Nimelt pole ta siiani USA eest saanud veel kordagi tegutseda loomupäraselt põhimängujuhina — peatreener Mike Krzyzewsky eelistab seal näha Irvingut ja Rose’i. Curry peab jooksma rünnakul mööda katteid ringi, tekitades ähmi ja higipisaraid vastaste nägudel.
Ometi, finaalis Hispaania vastu läheb USA-l vaja tagamängijate poolt säravat mängu. Irving ja James Harden ei saa kahekesi USA tagaliini vee peal hoida ja atleetlik Rudy Gay ei saa endiselt oma loomupärasel positsioonil mängida. Curry-Thompson paar peab üles ärkama play-off’ides ja võimaluse korral haarama juhtohjad, sest kui need kaks meest kuumaks lähevad...
Probleem on selles, et senini on kiidetud USA eesliin Anthony Davis-Kenneth Faried ründe- ja kaitselauas domineerinud Soome, Ukraina ja teiste koondiste ilmselgelt klass nõrgemate tsentrite-äärte vastu. Vendade Gasolide ja Serge Ibakaga (kes on kõik näidanud MM-il head vormi, eriti liider Pau Gasol) läheb lauas oluliselt raskemaks.
2. FIBA peab midagi ette võtma tahtliku kaotamisega.
Austraalia kaotus Angolale ei lähe ametlikku mänguprotokolli kirja meelega kaotamisena, aga ei saa väita, et kängurumaa pojad tahtnuks seda mängu meeleheitlikult võita, kui arvestada, et koondise liidritele anti puhkepäev.
Mõistetav. Kes tahaks minna kaheksandikfinaalis kokku USA-ga, kui sul on võimalik kaotamise ja alagrupisisese olukorra tingimustes vältida ameeriklasi kuni poolfinaalini? Kui Rohelise Mandri esindajad suudavad võita nüüd Türgit ja veerandfinaalis Uus-Meremaad või Leedut, siis on tahtlik kaotus end igati õigustanud. Poolfinaali koht MM-il on sportlikus resümees alati vingem tulemus, kui kaotada veerandfinaalis, veri ninast väljas, USA-le.
Ometi ei saa sellist käitumist siinkirjutaja hinnangul tolereerida. Jäädes realistiks, siis niikaua kuni USA püsib korvpalliareenil konkurentidest valgusaastate kaugusel, ei saa tabeliga manipuleerimist kunagi vältida. Vähemalt kuni selle mõõtmeni, mil FIBA otsustab pärast alagrupiturniiri asetused ümber paigutada. Või kuni ülejäänud maailm jõuab USA-le mõnevõrra lähemale (mis võib võtta veel kaua aega).
3. Senegali treenerid õppisid ära, kuidas kasutada time-out’e ja Gorgui Diengi.
Jah, ta on NBA-kaliibriga mängija. Kuid teatud määral võib julgelt väita, et turniiri üks säravamaid mängijaid on just Eestigi vastu mänginud Minnesota Timberwolvesi tsenter-ääremängija Gorgui Dieng.
Senegali treenerid lasevad hoolealustel mängida natukenegi rahulikumat korvpalli, toetudes enda suurtalendi oskustele ja üldisele atleetlikkusele. Sats, kes mängis Eesti vastu, nägi oluliselt rohmakam välja.
Olgugi, et Senegali teekond lõppeb juba peagi kaheksandikfinaalis Hispaania vastu, on rõõm tõdeda, et vähemalt ühel Aafrika korvpallikoondisel on potentsiaali minemaks kaugemale väljendist: „sila jest, uma ne nado“.
4. Kreeka korvpall õitseb ka ilma Diamantidise ja Spanouliseta.
Ütlen ausalt, iga alagrupiturniiri mänguga on kasvanud huvi Kreeka koondise mängude vastu. Ehkki koondise algrivistuses on Euroliiga ja NBA tasemel mängijad, tuli B-alagrupi täielik domineerimine väikese üllatusena. Horvaatia ja Argentiina jäid selgelt hätta Zeusi karvaste poegade ja Nigeeria päritolu inimkaheksajala vastu, Senegalist ja Filipiinidest rääkimata.
Kõik klapib. Lauas on 215 sentimeetrit pikk Giannis Bourousis, kes ei pea palju hüppama ega liigutama, et blokeerida vastase läbimurret korvi alla. Tagaliinis on kogenud Nikos Zizis ja üks turniiri paremaid mängujuhte, Nick Calathes. Lisa juurde kaks osavat Kostast (Kaimaglou ja Papanikolaou) ja üks vahva Printezis ning tulemuseks on rammus ja mehine supp, kes võib siit väljuda pronksmedalitega. Või kaheksandikfinaali kaotusega, sest Serbiat ei saa kunagi alahinnata.
5. Suurendame osalevate koondiste arvu!
Kui jälgisin ühe silmaga Brasiilia-Egiptuse mängu, mis lõppes skooriga 128-65, igatsesin makarone. Ja vahtrasiirupit. Ehk isegi Saksa grillvorste ja ühte korraliku uhhaad.
Teisisõnu, on vajalik, et Lõuna-Korea, Iraan, Angola ja Filipiinid (kus korvpall näib olevat tähtsam Püha Lehm, kui leedulastel) saaksid võimaluse osaleda MM-il, et igal mandril populariseerida korvpalli kui spordiala. Kui FIBA tahab, et korvpalli MM oleks ülemaailmne huvipakkuv spordi suurüritus, siis ei saa Aasia ja Aafrika meeskondi kõrvale jätta.
Kuid raske on õigustada Soome ja Egiptuse kohalolu, kui näiteks Saksamaa, Itaalia, Kanada ja Venemaa korvpallikoondised MM-il ei osale. Mitte, et ma nuriseks Eesti hümni kuulamise üle, kuid rahvusvahelisel tasemel on ilmselge ja loogiline, et korvpalli MM võidaks juurde tõsiseltvõetavust, kui tugevate koondiste arv oleks võimalikult suur.
32 koondist ja 8 alagruppi võib tappa alagrupiturniiri põnevuse. Üks suvaline alagrupp tugevusgruppide alusel võib siis näha välja selline: USA, Serbia, Rootsi ja Mongoolia hobusearetajad. Teine võimalus on asetada kaheksa koondist ühte alagruppi. Aga iga kell eelistan näha Makedooniat, Itaaliat, Kanadat ja Venemaad pigem mõttetuid mänge pakkuvale Lõuna-Koreale.
