MATKAJUHILT HARRASTAJALE: Marek Laimets: saades aru negatiivsete tunnete absurdsusest ja nende tegelikust algupärast, jätamegi nad sinnapaika ja liigume edasi
Marek seisatab teekonnal ja ütleb inimestele: “Kuulake oja, hingake, võtke aeg maha ja märgake seda erakordset ilu teie ümber. Pange silmad kinni ja tundke tuule laulu.“ Kuigi 2014. aasta on pidulikult nimetatud Liikumisaastaks, siis tegelikult on kõik aastad liikumisaastad. Eestimaal jätkub kindlasti avastamisrõõmu. Peab lihtsalt esimese sammu tegema ja uksest välja astuma. Siin on ürgseid, iidsed, maagilisi, maalilisi paiku, põnevaid ajaloolisi kauneid kohti, palju legende, lugusid ja saladusi. Kiires elus tormatakse vahel kõigest mööda, kuid kas see on liikumine? Enne kui üldse saab jõuda liikumise tuumani ja mõtteni, peaks tegema pausi ja korraks järele mõtlema, kuhu liigutakse ja milleks see kõik. Elu kiirus, tormamine ei ole liikumisvorm, mis midagi kingib. See vaid juhib tähelepanu olulistelt asjadelt eemale ja põletab kiiresti läbi. Teel tõelise tervistava liikumise juurde tagasi on paljudel vaja teejuhti. Üks neist on kindlasti Marek.
Millal Sa enda jaoks matkamise avastasid?
See juhtus minu eluaastaid arvesse võttes üsna hiljuti. Üsna saatuslik oli selle koha pealt mulle 2004. aasta. Kõigepealt sattusin sõbra kaudu Elistvere kandis ühele matkarajale (laudtee), mis viis meid mööda lodumetsa Elistvere järve juurde. Selline uudne ja õpetuslik formaat, kus matkatee ääres erinevad teatetahvlid jagavad loodustarkusi, tundus vägagi kaasahaarav. Korraliku positiivse loodusšoki sain aga mõni kuu hiljem. See oli sama aasta jaanikuu lõpus, kui hea sõber kutsus mind ühele kanuumatkale Pärnu jõele Pärnumaal Tori lähedal. Kanuumatka vahepealsel hetkel külastasime korraks ka Soomaa rabamaastikku ja jalutasime mõnda aega mööda sealset laudteed ja imetlesime sulneid vaateid rabale. Ma küll olin varem lapsepõlves ja ka koolipõlves ja mõned aastad isegi peale seda loodusega ikka mõneti kontaktis olnud, aga need olid ikka rohkem sellised seenemetsa külastused - nõmme- ja männimetsad. Tõelisse rappa polnud ma aga varem veel kunagi enne seda hetke sattunud. Selles mõttes oli see minu jaoks nagu valgustumine. Mingid lambikesed läksid pärast seda mu peas põlema. Sealt alates hakkasime tollase elukaaslasega aeg-ajalt külastama tsiviliseeritud matkaradu, peamiselt ikka selliseid, kus oli laudtee ja mingi soo-või rabamaastik. Minust oli eneselgi teadmata saanud soode ja rabade sügav austaja. Alateadlikult käis siis juba plõks ära. Teadlikult jõudis see arusaam mulle kohale siiski natuke hiljem. Tajusin seal olles, kuidas puutumatu ürgsus voolas minusse igast ilmakaarest. Siiski-siiski, enne, kui asi päris ürgseks muutus, tuli proovida ka muid formaate. 2005. aastal korraldasin oma elukaaslasele, õele ja tema elukaaslasele ühepäevase Harjumaa ja Raplamaa mõisate ja linnuste tuuri. See kätkes endas erinevate Harjumaa ja Raplamaa mõisakomplekside ja vanade muinaseestlaste linnamägede külastust. See oli küll selline kultuuriline ja muinaskultuuriline formaat, aga oma väike osa loodusel ja puutumatusel oli ka sellel kanda. Paljud mõisad olid varemetes ja üsna mahajäetud ning seeläbi rohelusse ära uppunud. Seal liikudes võis tunnetada midagi rohkemat kui lihtsalt pargis liikudes. Meenub, et kuskil 2006. aastal tegime spetsiaalse Viljandimaa tuuri, kus mitmel päeval tutvusime erinevate RMK radadega peamiselt Soomaal. Sinna juurde kuulus ka kanuumatk mööda Halliste jõge. Nõnda muutus mu loodushuvi järk-järgult (aasta-aastalt) aina sügavamaks. Tahtsin sellest, mida loodus kuni selle hetkeni mulle oli pakkunud, rohkem teada. Muutusin pikapeale selles osas uudishimulikumaks.
Millal hakkasid inimesi oma kondamistele kaasa võtma?
Oma esimesed RMK matkarajad läbisingi oma toonase elukaaslasega kahekesi. Mäletan tegelikult, et oma esimese ürglooduses kondamise korraldasin oma austerlastest sõpradele alles 2007. aasta kevadel. Seal oli kaasas ka mu toonane elukaaslane. Koht, kuhu läksime, oli Kurese mahajäetud küla Pärnumaal. Suundusime sinna mööda mahajäetud ja katkist laudteed pidi Soontagana poolt. Ühel hetkel juhtus aga nii, et ühes kohas retke alguses oli kraaviületussild katki ja siis sai kõigil mõistus otsa. Üleminek laiast kraavist riidest spordijalatsitega tundus võimatu ja utoopiline. Kõigutasime siis end mingi hetk nõutult seal vana silla ääres ega osanud midagi korraliku peale hakata. Siis tulin ühtäkki mõttele, et võiks ise mingi silla vanadest puurontidest, mis metsas vedelesid, üle kraavi teha. Nõnda me tegimegi ja nii lihtne kui see ka ei ole, saimegi sellest kohast õnnelikult kuiva jalaga üle. See kõik tundub tagantjärgi hästi absurdselt lihtne lahendus olevat. Ometi olime pea veerand tundi nõutult ja õnnetult seal vana silla juures end kiigutanud ja olimegi peaaegu valmis juba tagasi pöörduma. Pärast laususid austerlastest sõbrad, et see eneseületus silla ehitamisel oligi matka suurim pärl ja oli nii öelda tõeliselt meeldejääv ja nauditav murdepunkt. Muidugi, me kõik möönsime, et Kurese vana mahajäetud sumbküla külastus ja sellest saadud elamus oli ka väga võimas ja elamuslikult vägagi unikaalne, meeldejääv ja eriline kogemus, aga siiski oluline, samas pealtnäha tagasihoidlik võtmeke kõige selle kogemiseks oli ikkagi see sillaületus. Ilma selle ületamiseta poleks me kõige tähtsamate aareteni jõudnud. Kuna see oli mu esimene matk, siis mäletan, et tegin selleks suuri ettevalmistusi, kogusin internetist infot Kurese ja Soontagana piirkondade kohta, uurisin erinevaid teatmikke. Kurese kant oli selle hetkeni mulle täiesti võõras. Olin eelnevalt sealkandis viibinud vaid Soontaganal, s.o. siis sellest kohast mõned kilomeetrid eemal. Ühesõnaga, põhjalik kodutöö. Tahtsin anda oma parimat, et oma välismaalastest sõpradele Eestimaa paigad võimalikult huvitavaks teha. Imelik on nüüd tagantjärgi mõelda, et palju ju ei puudunud, et selline suurejooneliselt ja pikalt plaanitud matkake oleks haledalt läbi kukkunud. See oleks siis kindlasti olnud tugev löök mu egole. Küllap poleks ma neid matku enam ette võtnud või mõnda aega enam mitte. Õnnestumisel sain ma aga sellest nüüd just indu ja julgust juurde. Selline aktiivne ürglooduse rüpes matkamine algas kuskil 2008. a keskel. Siin oligi eesmärk eemalduda kõiksugustest tavaradadest, kasutasime neid vaid optimaalselt ja äärmisel vajadusel.
Mida Sulle liikumine looduses annab?
See annab palju. Toimub avanemine, võib tekkida valgustumine. Looduses olles ma muutun selliseks, milliseks Vanajumal on mind tegelikult loonud. Loomingulised meeled, edasiviivad ja viljakandvad mõtted, inspiratisoon – kõik saavad sellest toitu. Samuti on oluline tervisele ka teatud füüsiline liikumine. Selline kulgemine või omas tempos liikumine, ühtlasi samal ajal ka kõige selle vaatlemine, mida ümbruskond pakub, see on midagi teistsugust kui tavaline liikumine. Siin on lisaks spordile natuke rohkem ka sellist motivaatorit edasiliikumiseks, nagu maastiku ja loodusilu jälgimine, loodushäälte kuulamine. Miks mitte vajaduse korral ka mahaistumine ja kõige selle vahetu kogemine läbi meelte ja tajude või siis läbi käte seda kõike kombates. Näiteks puid või põõsaid katsudes, niisamuti ka marju suhu noppides. Vahel on vaja meie elus väga sellist n.ö. restarti, et kohapeal tammumisele ja vanade mõtete ja mõttemustrite küüsis viibimisele väljastpoolt mingi šokk-tõuge anda. Selleks oleks vaja mingi kardinaalne muutus sisse tuua ja teha siis oma mõtetes suurpuhastus. Kõik uus ja mitmekesine ning meie meeli virgutav, on siis justkui vaimutoit ja värskendus nii meie vaimule kui ka kehale. Mida kardinaalsem ja suurem muutus meie igapäevaelust johtuvalt, seda parem. Seega peaks praeguse linnaühiskonna aspektist vaadatuna olema looduse poolt pakutav üsnagi tervistav šokiteraapia, sest keskkond on ju siin kordades ja kordades teistsugusem kui linnas või kasvõi isegi linnalähedases pargis. Siis hakkame ka paljudele oma olmeprobleemidele või muudele seikadele teise mätta otsast vaatama ja see võib olla ka kohati üsna silmiavav ja vabastav. Seda kõike saab loomulikult ka muud moodi teha: minna kuskile reisima ja võtta seal mingid SPA protseduurid. Ka need toimingud on vajalikud ja lõõgastavad, aga see on teistmoodi. Looduses liikumine on sellest aspektist lähtudes justkui veel mingi täiesti eraldiseisev formaat. Siin tekib meil justkui vahetu kontakt Looja enesega ja seeläbi siis ka oma sisemaailmaga. Kõik on siin niivõrd loomulik ja sellisest arhailisest puutumatust ilust kantud. Siin võib kogeda midagi numinoosset ja see tähendab mulle justkui natuke enamat. Looduses olles ma õpin ühtlasi paremini tundma ka iseennast, omi nõrku ja tugevaid külgi, niisamuti ka oma matkakaaslasi ja nende tugevaid ja nõrku külgi.
Mida tuleks looduses liikudes meeles pidada?
Oluline on teada, et aeg liigub looduses teistmoodi. Võib tekkida olukord, kus kiikad korraks kuskile puudesalusse, enda arust olidki seal vaid mõned minutid, tegelikku aega vaadates aga vaata et üle poole tunni. Mobiilidega rääkimine ja tööprobleemide lahkamine võiksid jääda väljapoole looduses viibimist. Siin on kasulik olla vaatleja ja jälgija, tunnetada ümbrust ja ümbruse poolt pakutavat, lasta endast kõik see läbi, tunda rõõmu pisikestest asjadest, detailidest. Olla hetkes ja teada seda, et minevik ja tulevik siia ei puutu, on vaid see hetk, kus Sa oled loodusega vahetus kontaktis. Kõige paremini saame seda kõike vastu võtta, kui oleme kõigeks avatud. Tasub jälgida ka omi tundeid, rõõmu, rahulikku seisundit, lapselikku vaimustust, aga ka negatiivseid tundeid, juhul kui nad tekivad, näiteks nagu hirm, rahutus jne... ja mõelda selle peale, miks nad tekivad ja kas nad ikka on edasiviivad. Saades aga aru negatiivsete tunnete absurdsusest ja nende tegelikust algupärast, jätamegi nad sinnapaika ja liigume edasi. Soovitav on oma positiivsed emotsioonid valla lasta, kui midagi ikka meeldib, siis tasub seda ka öelda ja välja näidata. Eestlane on üldiselt tagasihoidlik ega kipu oma tundeid välja näitama. Selline reserveeritus on muidugi ühtpidi arusaadav, me ei ole ju lapsed, miks peaksime siin teiste silme all ennast lolliks tegema. Teisest küljest vaadatuna jääb meil aga elu elamata, need ülivajalikud hetked lõpuni kogemata. Kas see on siis edasiviiv? Mõelgem selle peale. Tihtipeale tahavad inimesed kiiremini kuskile jõuda, eriti näiteks mingisse konkreetsesse sihtpunkti või tagasiteel matka lähtepunkti. Seeläbi läbi sellise kärsituse muutuvad nad rahutuks. Tähtis märksõna siin on siiski kulgemine. Kiirustamine on tegelikult matka vaenlane. Kiirustamine on sel juhul põhjendatud, kui on tõesti eriolukord, näiteks läks ootamatult külmaks ja tuuliseks või hakkas paduvihma sadama. Samas, sellistes olukordades peaks ka kiirustamine olema läbimõeldud, sest siis, läbi sellise mõtestatuse, on võimalik ka oma jõuvarusid mõistlikult kasutada neid tühjalt kulutamata "paremale ja vasakule loopides". Tähtis on teekond ja kõige selle nautimine ja endast läbilaskmine. See hetk loeb ja loeb väga. Sedapidi tunduvad ka kõik olmemured imetillukestena. Võib kujutada ette, et matk oleks justnagu mängufilm, kus Sulle on antud peaosa roll ja on teadmatus, kuidas kõik täpsemalt kulgema hakkab. Sa pole seda mängufilmi varem näinud ja keegi pole ka selle süžeest Sulle varem rääkinud. Ehkki üldine stsenaarium ja kondikava on paigas, on siin niipalju stsenaariumivälist: raske on täpselt ette näha, kuidas ja mismoodi kõik arenema hakkab. Üldise stsenaariumi juhtots on ikkagi Looja enda kätes, kes tegelikult vormibki sellest matkast tõeliselt elamusliku rännaku oma vaheldusrohkuse ja mitmekesisusega. Sestap ongi huvitav jälgida, mis siis õieti juhtuma hakkab ja kuidas ma sellesse suhtun, kuidas ma oskan ja saan kõike seda endast läbi lasta. Tõttöelda, sellises formaadis liikudes ja ülalmainitut järgides ongi väga raske tegelikult oma olmemuredele mõelda. Ja veel kord pangem tähele: mida rohkem oskame looduses detaile märgata, seda rohkem see matk või see liikumine looduses ka meile annab.
Mis on Sinu jaoks liikumine?
Liikumine on minu jaoks siin ajas ja ruumis kulgemine ja ühtlasi ka tervislik liigutamine, millel on meie igapäevaelust lähtuvalt väga kandev roll.
Millised on liikumisaasta 2014 kõige lummavamad matkahetked? Kus käisite ja mida kogesite?
Peaaegu kõigil retkedel olen kogenud midagi erilist ja neil kõigil on mulle midagi edasi anda, oma varjatud sõnumid ja juhtnöörid ja muidu kasulikud nõuanded. Kangla, Kohala, Tulitäku ja Vaharu – need on olnud selle aasta kõige müstilisemad paigad. Rohkem looduslikust aspektist lähtuvalt tõstaks esile aga Kihumäe ja Sõõrumetsa matka. Kohala ja Kangla on muidugi parajad pärlid omaette. Neist võiks juba legende rääkida, need olid sellised eepilised kulgemised. Kohala ja Kangla olid müstiliselt muinasjutulised kohad. Ka leidus seal palju sellist ebatavalist formaati. Näiteks Kohala matkalt tulles oli tunne, nagu oleks kuskil teises riigis või kaugel Lõuna-Ameerika vihmametsades olnud. Keskkond oli looduse koha pealt Eesti kohta niivõrd tavatu - kõrged järsuilmelised oosid kaetud ürgmetsaga ja nende vahel niiske liigirikka lodumetsaga kaetud sügavad orud ... ja kui siis sooja ilmaga sinna sellist sooja vihmakest veel peale ka tuleb siis võib täiesti mingi troopikamaa vihmametsadega ära petta küll. Kui nüüd sellise džungliretke kaudu jõuda kuskile kohta selle džungli vahel, kus on ilus lilledega kaetud nurm, mis võetud justnagu kuskilt postkaardi pealt, sinna kõrvale mõnusad maa kumerused, üksikud pilkupüüdvad suveidülli loovad puud ja puudesalud, siis käib küll korraks peast läbi selline tunne, et oled vist jõudnud tõotatud maale. Eks neid vaimustavaid hetki oli veelgi, nii looduse ilu, pärandkultuuri kui ka muinasajaloo koha pealt. Kangla retk oli ka selle aasta üks meeldejäävamaid. Olen küll sealkandis mitmeid kordi käinud, aga teistel aastaaegadel. Sellisel suvisel ajal oli seal hoopis teistsugune värvivalik – eeskätt muidugi üllatas meeldivalt sealne kuldkingade rohkus, mis lõi kohe sellise haldjatemaa formaadi. Neid siin ikka oli ja nad olid siin igasuguses asendis ja poosis. Kohati oli tunne, et tegemist ei olegi lilledega, vaid mingite ebamaiste olenditega. See tunne püsis tükil ajal. Väga erilised olid ka siinse paikkonna soosaared - ka üsna künklikud ja kaetud peamiselt vanade pärnade ja tammedega. Eriliselt jäi meelde Vana-Väljamäe soosaar, mis oli väga pärnarikas. Ei meenugi kohe sellist paika Eestimaal, kus oleks nõnda palju pärnasid ürglooduses lähestikku. Kangla rännaku kulminatsioonihetk ja olulisem leid oli aga hoopis suur ja lai platvormi tüüpi kivi keset ürgmetsa ühel sealsel soosaarel ja mõelda vaid, sellel kivil kasvas terve pärnasalu: seitse või kaheksa puud. Nähtu oli niivõrd võimas, et me seostasime selle kohe legendaarse Angkor Vatiga Kambodžas ja nimetasime ta ka kohe Eesti oma Angkor Vatiks. Siin tekkis aga üsna huvitav sünkroonsus. Asjad hargnesid nimelt järgmiselt: esiti moondus Angkor Vat meie suus Ankru vatiks (nii ju ikka suupärasem eesti keeles), siis aga, mõned head hetked hiljem, avastasime, et laulame laulukest, kus Ankru Vatt oli moondunud juba Kangru Otiks. Kuna koht oli niivõrd ebatavaline, siis sestap tegimegi sellest ühe primitiivse laulukese. Asja tegelik sügavus on aga hoopis selles, et Kangru Oti nimelisi isikuid on teada Eestist vaid üks ja tema olevat elanud üle-eelmisel sajandil ja just nimelt Kangla läheduses. Et siis selline põnev kokkusattumus. Selle info sain ma teada siis, kui matkalt koju jõudsin ja googeldasin.
Kuidas heas vormis püsida ja elada pikk elu?
Arvan, et selleks on pidev liikumine ja käesolevas hetkes viibimine, iseenesega kui ka ümbritsevaga tasakaalus olemine, niisamuti hingerahu leidmine ja siis selles viibimine ning loomulikult õige toitumine. Ja ärgem unustagem vahepeal ka head vaimutoitu.
Kui sageli ise matkamas käid?
Keskmiselt korra nädalas, vahest harva jääb mõni nädal siiski ka vahele. Talvel võib neid vahelejäävaid nädalaid natuke isegi rohkem ette tulla. Seevastu suvel on üsna sage ka mitmel korral nädalas matkamine.
Kas liigutad end ka väljaspool matku? Palun ava liikumisealaseid märksõnu, mis on Sinu elus tähendusrikkad, millega oled tegelenud?
Väljaspool matkasid olen ikka järginud seda joont - niipalju kui võimalik siis liikuda jala ja seda nii linnas kui ka maal. Kunagi, kui elasin veel kesklinna servas Kristiine kandis, võisin pea mitu-mitu head päeva ilma ühegi transpordita hakkama saada. Töökoht ja kõik muud vajalikud kohad asusid ka mõne või mõnekümne minuti kaugusel. Kesklinnas on ju kõik käeulatuse kaugusel. Olen juhtunud aeg-ajalt ka metsajooksu tegema, aga sel juhul on minu loomusele rohkem vaja vaheldust. Ühed ja samad kohad on küll head, aga keskkonnavahetus annab minusuguse inimtüübi puhul alati lisaväärtuse või just käesolevaks eluetapiks vajaliku lisatõuke.
Mida loodus annab?
Läbi sellise looduses kulgemise ja/või looduses olemise toimub nii välis- kui ka sisemaailma vaatlemine. Õpime tundma nii välismaailma poolt pakutavat, meile näidatavat kui ka oma sisemaailma neid osi, mis läbi sellise looduses kulgemise ja olemise aktiivseks muutuvad. Oleme mõlema maailmaga kontaktis ja läbi selle kontakti loome loomulikult kontakti ka Looja endaga ja siis ühtäkki märkame, et läbi selliste vahetute kontaktide tekivad meil mingil hetkel sillad ka teiste loominguliste valdkondade juurde, mille osas on meisse looduse poolt juba eos sisse kodeeritud teatud huvialgmed ehk eelised nendega tegelemiseks. Minu puhul kasvasid sellisest vaatlustest välja näiteks huvid rahvaluule, folkloori, semiootika, mütoloogia, rahvameditsiini, arheoloogia, muinasajaloo (ehkki oli varjatult kuskil kunagi ka lapsepõlves olemas olnud, suikus see hiljem unele), ka botaanika, zooloogia, mükoloogia, psühholoogia, ruuniteaduse, fotograafia ja muidu kunstiilu ja erinevate ornamentiliste lahenduste vastu. Ka joonistamise osas on mul lapsepõlves juba olnud kunagi mingi kontakt, aga paraku olen selle teismeliseeas endas alateadlikult alla surunud ning nüüd siis, läbi nende vaatluste, olen selle endas taasavastanud. Kokkuvõtlikult öeldes: loodus annab hingerahu, paitab hinge ja inspireerib looma.
Mida ajalugu pajatab, mida Sinu matkadel lisaks loodusele ja liikumisele avastada võib?
Ajalugu pajatab palju põnevat. Muinasajaloo koha pealt: alates saladuslikest kivipüramiididest, üksteisele väga lähestikku asuvatest kiviringikujulistest kivikuhjatistest (asetsevad üksteise suhtes mõnemeetriste vahedega ja pealt vaadates meenutavad natuke justnagu mingit malelauda) kuni lõpetades mahajäetud paekividest sumbkülade, iidsete linnamägede, ringvall-linnuste, hiiepaikade ning ohvri-ja kultuskividega. Hiljutiste endiste aegade koha pealt võib samuti palju põnevat täheldada: metsavendade punkrid, salapärased viimase sõja aegsed varjupaigad või põgenike peatuspaigad soosaartel jne . Samuti on tervikuna külaelu ajalugu ehk n.ö. sealne pärandkultuur väga lummav ning meenutab avatud raamatut, millesse Sa sisened - vanad kaevud või kaevukohad, hooned ja hoonete varemed, vanad keldrid, ahjud, kivivooderdustega kartuliaugud, endisaegsed detailid hoonetel, endisaegsed majapidamisvahendid. Ei saa mainimata jätta ka iidseid põlispuid, mis vanu talukohti ümbritsevad jne. Kõik see tahaks justkui rääkida ning kui Su silm hetkeks sellel peatub ja rahulikult mõne hetke sellel ka püsib, võid vaimusilmas natuke ka hoomata, kuidas sealne tolle aja elu-olu võis kulgeda. Eriti meeldejäävad on sellistest mahajäetud küladest näiteks Viluvere, Kurese ja Valkse, kuhu olen mitmeid kordi matkanud.
Kuidas püsida tasakaalus?
Selleks tuleks teha neid asju, mis Sulle meeldivad ja teha neid kiirustamata ja õiges järjekorras. Niisamuti on vajalik liikuda ja olla kontaktis Loodusega. See tasakaalustab ja lisab igapäevaelutoimingutele motivatsiooni ning värskust ja inspiratsiooni.
Mis on elus kõige tähtsam?
Tasakaal ja hingerahu. Teha asju, mis Sulle meeldivad ja olla inimestega, kellega Sulle meeldib olla. Saada kontakt oma sisemise minaga ja läbi selle luua vajalikke asju ja olla kasulik nii iseendale kui ka ühiskonnale ning kasutada maksimaalselt ära oma potentsiaal, mis Sulle siinses elu kaasa antud on.
Kas Sul on mõni unistuste matkamise sihtpunkt?
Jah, on ikka. Näiteks Koorunõmme Saaremaa loodenurgas, Toonoja Soomaal, Imatu järve tagused Valgesoo kriivad Alutaguse kandis, Kukesaar Torma vallas Jõgevamaal – need mõned olulisemad kohad, mis on püsinud mu huviorbiidis üsna pikka aega, aga kahjuks pole veel senimaani avanenud sobivaid võimalusi seal ärakäimisteks. Kukesaarele oleme küll kolm aastat tagasi üritanud minna, aga saatuse tahtel sattusime siis valejälgedele ja see juhatas meid õigest kursist eemale. Ju oli siis nii vaja. Meresaartest tahaks kunagi väga ära käia Ruhnu ja Abruka saarel ning samuti ka Saarnaki ja Hanikatsi laiul. Kohtadest aga, kus olen juba käinud ja kuhu tahaks veel ja veel minna, on kahtlemata Iiripillisaare soosaar Järvamaal. See on koht, mis tõmbab mind magnetina. Terve saar on justkui mingist erilisest pühalikust atmosfäärist kantud. Ei tea jah, aga mulle tundub, et sinna on kodeeritud minu jaoks midagi enamat. Aga tegelikult on see koht kõigile seal käinutele olnud huvipakkuv. Eeskätt just oma müstilise ilu, vana puutumatu ürgilmelise salumetsa ja soosaare enda salapärasusest kantud hoiaku tõttu. Iiripillisaar on väga isekas, kui tahab, hoiab Sind kinni ka pikemalt ja kui vaja, laseb Sul end enda sisse ära unustada, ning kui vaja, siis võib Sinuga peitusemängu mängida. See, et ta nii kaugel on, paneb retke muidugi natuke proovile, aga kõik need aarded, mida tal pakkuda on, kompenseerivad selle kümnekordselt. Tean seda juba väikesest peast, kui õunapuude otsas ronisin. Kõige kõrgemal olevad õunad olid alati kõige maitsvamad. Samas oli ka ligipääs nendeni kordades raskem. Selleks pidi alati rohkem vaeva nägema. Umbes selline on lugu ka Iiripillisaarega. Kunagi kirjutas selle soosaare kohta väga tabavalt üks mu luuletajast kaasmatkaja „...Kuni SEE ennast lõpuks näitas. Täies ilus astus välja valge udu seest nagu pruutkleidis mõrsja, nii häbelik-ilus. Iiripilli soosaar. Haldjate kodu ja hingede pelgupaik.” See vast iseloomustabki Iiripillisaart kõige tabavamalt.
Kes on oodatud Sinu retkedele?
Oodatud on kõik toredad inimesed, kes on valmis antud matkadega lõpuni minema. Füüsilise poole pealt peaks inimene ise vaatama ja oma võimeid hindama, millised matkad talle jõukohasemad on. Lastele oleksid näiteks sobilikumad sellised lühemad pärandkultuurmatkad või muidu lühemad ja kergemad soo-või rabamatkad. Ka talimatkad vähese lumega hästi kinnikülmunud soomaastikul on üsna kergesti läbitavad.
Mida soovitad algajatele matka ja liikumisehuvilistele?
Alustada võiks väiksemate ja tagasihoidlikumate matkadega. Isegi soovitaksin enne ka mingeid lühemaid kultuurmatku või laudteematkasid proovida, juhul kui need veel proovimata on. Sealt edasi võiks matkade taset, juhul kui on muidugi huvi nõnda sügavuti minna, järk-järgult tõsta. Lisaks, soovitan neile sihikindlust ettevõetud teekonnal lõpuni minna ja olla kriitiline matka raskuste hindamisel.
Mida soovitad edasijõudnud matkamise ja liikumise huvilistele?
Olla avatud ja kõik see, mida loodus pakub, tänutundega vastu võtta ja loomulikult siis tunda rõõmu nendest väikestest asjadest, mida on võimalik sel teekonnal kogeda. Ka raskustest tasub rõõmu tunda, sest tihtipeale on nad sillaks millegi meeldiva ja kasuliku juurde. Ega muud ei oskagi edasijõudnutele soovitada. Edasijõudnute puhul on tasemeid kindlasti lõpmatult palju ja raske on siin määratleda, kus tasemel inimene parajasti on ja mida talle sellest johtuvalt soovitada. Mida rohkem on inimene looduses liikunud, seda rohkem suudab ta ka märgata. Iga uus retk on alati eelnevast täiuslikum ja parem. Iga uue retkega märkame alati eelnevaga võrreldes rohkem värve ja detaile, õpime alati midagi uut juurde jne jne.
Mis on nii sisemistel kui välistel teekondadel tähtis?
Häälestus igas mõttes. Alati tuleb kasuks ka teatud eeltöö: kuhu lähed, mis Sind ees ootab jne jne. Samas peaks enda puhul jälgima, et meil ei oleks mingeid suurejoonelisi ootusi. See, mis tuleb, see tuleb. See ongi hea. Ootuste mittetäitumise puhul võivad tekkida pettumused ja seeläbi võib inimene minna krampi ning siis võib jääda märkamata palju veelgi põnevamat kui ootused ise. Oluline on ka õiges, st. käesolevas hetkes püsimine ja sellest hetkest on võimalik maksimum enda jaoks kätte saada. Välise teekonna oluliseks asjaks on märkamine ja vaatlemine. Läbi sellise ümbruskonna märkamise ja vaatlemise suudame luua ka silla oma sisemaailma ja välismaailma vahel. Välisel teekonnal on tähtis õige varustus – hea oleks, kui see oleks kihiline, et külmaga saaks midagi kihina peale panna ja sooja ilmaga mingi kihi maha võtta. Soodes ja rabades on sobivaks jalatsiks kindlasti kummikud, metsamaastikel (ka vähem niiskemates lodumetsades) võib ka kõrge äärisega matkasaabas olla. Pärandkultuurmaastikel, nõmmemaastikel ja meresaartel võivad olla erandkorras ka riidest spordijalatsid, kuigi minu rõhuasetus oleks ikkagi ka siin matkasaabastel.
Veel tähtsat mõlema teekonna jaoks: tasub teada, et siia ei tasu tulla kindlasti süngete ja pahurate mõtetega, teatud meie arengut pärssivate või mitteedasiviivate mõttemallidega ja kinnisena ehk mitteavatuna. Sel juhul jääb ka loodus meile süngeks ja kinniseks. Ta ei avane. Vähe sellest: kogenematud ja ilma matkajuhita looduses uitajad võivad koguni tajuda, et nende olemine muutub veel süngemaks, kui oli enne teekonna algust.
Kus läheb piir sisemaailma ja välismaailma vahel?
Kõige konkreetsem piir läheb muidugi une ja ärkveloleku seisundi vahel. Oletan, et igapäevaelus tajume mingeid piire juba seal, kus tavareaalsus põrkub kokku millegi numinoosse, muinasjutulise ja ebatavalisega - ka absurdse või müstilisega. Sellises seisundis olles oleme lihtsalt oma tunnetest kantud, ei mõtle enam või mõtleme kordades vähem. Teatavasti muutub ju ka looduses endas meie teadvuse seisund ja seeläbi oleme sellele piirile seal olles pea kogu aeg suhteliselt lähedal. Kogu see ebatavalisus ongi meie reaalsustaju suurim kõigutaja; ehkki kaudselt oleme endiselt teadvusel, oleme siiski kaasa haaratud loodusjõudude poolt korraldatavasse meeldivasse absurditeatrisse ja selle mängulisusesse. Meil tarvitseb vaid sulanduda loodusega, sellega üheks tervikuks muutuda, tunnetada neid ürglooduse tukseid ja võnkeid ja lasta ennast nendel kanda, lihtsalt kanda ja siis lihtsalt olla ja vaadata, kuhu need meid kannavad. Üldreeglina on need meeldivad sise-ja välismaailma piiri vahel olevad üllatuspidepunktid. Küll Looja teab, kuhu ta läbi selliste kandmiste meid suunata ja kanda kavatseb. Meil tuleb vaid usaldada end tema hoolde.
Kas inimene peaks üldse end liigutama?
Igal juhul peaks liigutama. Liikumine on elus olemise ja terve püsimise üks olulisemaid alustalasid. Lisaks kogeme alati läbi liikumise ka midagi uut, näeme ja tunnetame seda. Iga järgmine hetk on tükk maad teistsugune, kui oli sellele eelnenud hetk. Pole olemas kahte ühesugust hetke. Sellest võivad tekkida meile vajalik inspiratsioon, uued, värsked ja edasiviivad mõtted - väga võimalik, et ka muud kasulikud teadmised. Sellest võivad kujuneda ka erinevad eluliselt vajalikud arusaamad, väärtused, tõekspidamised jne. Liikumine üksi muidugi ei loo veel neid asju, küll aga on ta justkui käivitaja ja vahelüli nende asjade juurde jõudmisel.
Mida arvad tänapäeva inimeste toiduvalikust ja sellest, mida pakutakse kauplustes?
Ma arvan, et sel on arenguruumi. Üldjoontes, eks ta ole paljuski kahjulike ainetega vürtsitatud, aga teisalt jälle olen viimaste aastate jooksul täheldanud selles osas ka palju murrangulist. Inimesed on hakanud tervise koha pealt asju rohkem teadvustama, enda jaoks lahti mõtestama, hakanud nendel teemadel ka rohkem kaasa rääkima ja ka nende toiduvalik on väikeste sammudega hakanud muutuma rohkem tervislikus suunas. Pean minagi möönma, et tavakaupluste poolt pakutavas on liiga palju keemiat sees ja tervislikus plaanis on seepärast suur osa sellest minu jaoks ka küsimärgi all. Samas, ei saagi me eeldada, et kõik siiamaani meie elanikkonna poolt omandatud toitumisharjumused hüppeliselt muutuksid, et tervislik toidulaud päevapealt omaks võetakse. Selles aga, et asi liigub vaikselt ja sujuvate sammudega paremuse suunas, olen ma kindel. Tõsi ta on: kellelegi, ka teatud toiduainetööstustele, on vajalik veel vanast kinni hoida. See toob neile rohkem sisse, aga eks varem või hiljem uuristab tervislik ja edasiviiv mõtteviis ka sinna oma augud sisse ja siis hakkab jää ka sealt mõranema.
Milline näeb välja Su enda ninaesine?
Erinevad pudrud, salatid, smuutid, sinna sekka ka kergemad liharoad, peamiselt kanalihast ja kalalihast. Sügiseti aga, kui on seenehooaeg, nagu praegu, siis ikka ka seeneroad, sellised nagu näiteks hapukoore-rõõskkoorega tehtud mahe seenekaste koos kartulitega.
Kas inimene on see, mida ta sööb?
Jah, on küll. Läbi selle muutub ka meie organismi keemiline koostis ja viimane mõjutab ju teatavasti meie enesetunnet. Viimasest aga sõltub väga palju see, mis mõtteid ja ideid me genereerime. Edasiviivad ja head mõtted tulevad paljuski õigest toitumisest.
Kas Sa oled õnnelik?
Väga hea küsimus. Jah, ma olen õnnelik. Defineerin siinkohal ka oma õnne mõistet: Õnn tähendab minu jaoks rahulolu ehk tasakaaluseisundit, aga sellele annab toitu või n.ö. süüdet pidev eneseareng. Loomulikult olen ka mina inimene ja sestap on ka mul omad tagasilöögid, aga need on olnud rohkem sillaks õnne juurde ja selle arusaama juurde, mida õnn endas kätkeb. Mul on hea meel ja ma olen õnnelik, et elu on läbi selliste kasvuraskuste, mida mul on tulnud viimase aastakümne jooksul kogeda, juhatanud mind selliste aarete juurde, kus ma praegu olen. Õnne ei tohi olla liiga palju ega liiga vähe - teda peaks alati olema kogu aeg parajalt. Võrdleksin teda kallihinnalise õrna kristallnõuga, mis tahab ettevaatlikku kohtlemist ja pidevat hoolt ning tähelepanu. Paigalseis õnnes on hea, aga pikapeale, kui olulisi muutusi sisse ei tooda või neid ei tule, läheb ka õnne kvaliteet küsimärgi alla. See kipub justnagu tuhmuma. Õnn on rahulolu käesoleva hetkega ja ta ei tohiks olla otseses sõltuvuses teistest hetkedest. Ehkki ta küll ei sõltu teistest hetkedest, saame tema kvaliteedile siiski õige hinnangu anda alles sellele tagasivaatavalt. Tõepoolest, tema kvaliteedist ja selle sügavusest saab paljuski aimu seda oma raskete aegadega või vähem õnnelike aegadega kõrvutades. Leian, et mida rohkem erinevaid eelnevaid hetki oma käesoleva õnne kõrvale paigutada, seda rohkem omandab see ka teatud kvaliteedi ja sügavuse.
Kas on veel küsimusi, millele soovid vastata, aga ma ei küsinud?
Ei ole, kõik mida Sa küsisid, nendele vastasin ja mõnele küsimusele vastasin ehk vist ka ülearu palju. Paljud Sinu poolt küsimata jäänud küsimused omavad siiski siin küsimustikus vastuseid teiste vastuste vahel hajutatuna.
Mis on Su lõpusõnad eestimaalastele Liikumisaasta 2014 puhul
Head liikumist ja siinses ajas ning ruumis kulgemist! Kasutage iga hetke selleks, et natukenegi liikuda. Märgake asju enda ümber ja tundke rõõmu neist väikestest asjadest, mida liikudes näete ja mida eluvool Teieni kannab. Teadke, et nendest väikestest asjadest moodustuvad pikapeale suured asjad ja just suured asjad ongi need, mis kujundavad meie saatust, mis vormivad meie elukulgu.
Ja sõnum neile, kes tugevalt tavarutiinis kinni on: Julgege teha see esimene samm, mis viib Teid peavoolust kõrvale. Julgege oma oravarattast välja tulla ja Te näete, kui ilus elu tegelikult on. Te märkate siin elus peale hallikarvaste toonide ka teisi värve.
