"Olin enne jooksu väga närvis, jalad olid rasked - naljakas tunne, mida ma varem pole tundnud," rääkis 48,96-ga isikliku rekordi püstitanud Hussein vahetult pärast finisit kohalikule meediale. "Teadsin, et selles jooksus on kõik võimalik. Olen praegu sõnatu. Joosta alla 49 sekundi ja kuld võita - see on fantastiline!"

"Üritasin jooksu kontrollida, kannatlik olla ja keskenduda. Tundsin, et publik toetab mind. Kuid mul pole olnud aega mõelda, mis just juhtus. Finiši järel tardusin paigale ja vaatasin lihtsalt kella..."

"See on naljakas ja veider tunne. Ma ei saa emotsioone valla päästa. Võiksin karjuda, kuid ei... Arvan, et kõik mu emotsioonid on juba trennis välja tulnud. Seal karjun ma end tõeliselt tühjaks!" lisas Hussein.

Veidi hiljem antud intervjuus väljaandele 20minutes tunnistas Hussein, et sai poolfinaalis serblase Emir Bekrici alistamisest kõvasti enesekindlust.

"Pärast kahte head jooksu kvalifikatsioonis ja poolfinaalis poleks ma sellist finaali oodanud. Kuid mu poolfinaal oli märgilise tähendusega. Jooksu mahajääjana tagasi tulemine ja MM-i kolmanda mehe alistamine andis mulle suure doosi enesekindlust," ütles ta.

"Säilitasin külma närvi ega langenud kordagi emotsioonidesse. Võtsin seda kui iga teist võistlust. Oma meditsiiniõpingutes olen õppinud pingeliste situatsioonidega toime tulema, võib-olla aitas ka see mind vaimselt ja füüsiliselt."

Sarnaselt Mägile lasi Hussein emotsioonid valla alles medalitseremoonial. Küsimusele, kumb oli raskem, jooksu võitmine või poodiumil hümni laulmine, vastas šveitslane: "Ma teadsin sõnu, kuid ei suutnud laulda, sest ma nutsin. Publik aitas mind ja ma laulsin medalist kõvasti kinni hoides vaikselt omaette."