Mikk Reintami MMi kommentaar Delfile: parim individuaalne ja parim meeskondlik värav

Kolumbia – Uruguay mänguks valmistumisel oli põhitähelepanu Suareze ümber toimuval ja sellel, kui palju see Uruguayd mõjutab. Fookus kadus teistelt nüanssidelt, näiteks Kolumbia vormilt, sest kuigi nad olid kõigis alagrupikohtumistes hoidnud mängu oma kontrolli all, siis nende alagrupp ei koosnenud nii nimekatest koondistest kui Uruguayl.

Vaadates Uruguay esitust alagrupis, siis tänu tugevatele kontrarünnakutele ja kaitsele teenisid nad edasipääsu, aga mängus, kus nad pidid olema juhtivas rollis, kaotasid Costa Ricale selgelt.

Nagu arvata võis, domineeris Kolumbia mängu. Uruguay relvadeks jäid kindel kaitse ja kiired vasturünnakud, milles võtmeroll pidi olema Cavanil ja Forlanil ning kus Suareze puudumisel oli käik puudu.

Kohtumise alguses tegutses Uruguay kaitses väga korralikult, Kolumbia asus juhtima tänu individuaalsele meisterlikkusele. Enne seda üritas Kolumbia läbi individuaalse kiiruse ja läbi äärte, mis palju edu ei toonud.

Teine poolaeg jätkus samast kohast, kus esimene lõppes. 2:0 tuli ideaalsest meeskonnatööst. Minu arvates nägime selle turniiri parimat individuaalset ja parimat meeskondlikku väravat.

Kolumbial omas kontrolli mängu üle kuni 15-20 minutit enne lõppu oli Uruguay kord, aga tänu väravavahi mitmele heale tõrjele hoidis Kolumbia värava puutumatuna.

Kolumbia näitas väga positiivset mängu ja turniiri edenemisele mõeldes on neil head võimalused. Kui vaadata veerandfinaalile Brasiilia – Kolumbia, siis Kolumbia on siiani näidanud paremat jalgpalli. Brasiillaste mäng on palju staatilisem ja küllaltki kaitsest lähtuv, 1/8-finaalis domineeriti samuti vaid mängu alguses veidi ja lisaajal, kui vastane oli juba väsinud.

Mulle väga meeldivad Kolumbia mängijate individuaalsed kiiruslikud omadused, tänu millele kaob tähelepanu Rodriguezelt ära ja jääb tsoonide vahele palju ruumi, mida ta ära kasutab.