Indrek Zelinski MM-i kommentaar Delfile: Julio Cesari teened viisid Brasiilia veerandfinaali

Brasiilia ja Tšiili mängus nägime esimest tõelist play-offi täie rauaga. Oli pingeline mäng, kus oli kohe aru saada mis mängus, mida võita ja mida kaotada.

Esimene poolaeg oli lahtisem, kui ülejäänud mäng ja oli selgelt aru saada kuidas mängiti. Tšiili püüdis Brasiilia käigud kinni panna, kasutades ise positsioonirünnakut läbi äärte ja Alexis Sánchez’sile panustades.

Brasiillased loovutasid väljakupoole Tšiilile ja püüdsid omakorda Neymarile tuginedes edu saavutada. Mäng näitas, et sellistes kohtumistes lüüaksegi väravad standarditest või mängijate eksimustest.

Teisel poolajal oli näha seda, kuidas Tšiili kuni 75. minutini kontrollis situatsiooni, püüdes segada brasiillaste rünnakute ülesehitamist. Tšiili meeskond liikus keskväljal hästi ja üritas luua. Paraku neil ei õnnestunud vastaste värava lähedale saada, kuigi korra Brasiilia väravavaht päästis oma meeskonna halvemast.

Brasiillased tegutsesid rohkem individuaalselt panustades Neymarile, Hulkile ja Oskarile lootuses, et nad midagi ära teevad. Individuaalset ülekaalu ja võimsust pikkuses ei osanud Brasiilia siiski ära kasutada. Kui tšiillased väsisid, said brasiillased rünnakuid ehitama hakata, sinnani olid nad selgelt mängust väljas.

Lisaajal lootis Tšiili vasturünnakutele ja korra lõid nad ka latti.

Kaalul oli edasipääs, seepärast mängiti mõlemal poolel kaitses agressiivselt ja vastasele ei tahetud mingit šanssi anda. Vaatemänguliselt ilusaid rünnakuid ja momente ei olnud. Sellistes pingelistes mängudes on mängijad keskendunud ja raske on korralikke rünnakuid teha. Kui juhtub, siis väga harva.

Penaltiseerias lõid need mängijad, kes eksisid oma penalteid ikka väga halvasti. Seal mängis rolli ka see, et mehed oli täiesti läbi ja keskendumine hakkas ka tegutsemist mõjutama.