Anastassia Morkovkina MM-i kommentaar Delfile: kiretu mäng saatis Venemaa kohvreid pakkima
Mittemidagiütlev viik Lõuna-Koreaga ja kaotus Belgiale jätsid kõik Venemaa koondise edasipääsukaardid alagrupimängude viimasesse vooru. Kaheksandikfinaali edenemiseks oli neil eelkõige tarvis peeglisse vaadata ja taasleida paari aasta tagune meeskondlik entusiasm ja sära.
Esimene kolmveerandtund oli minu jaoks venelaste esituses tänavusel turniiril esimene, kus polnud absoluutselt mingit põhjust nende mängu pärast häbi tunda. Fabio Capello hoolealused mängisid väga organiseeritult ja rahulikult, ent saavutasid samas kiire juhtvärava juba kuuendal minutil.
Kui venelaste avavärav kõrvale jätta, lähenes Alžeeria üldplaanis mängule oluliselt mõtestatumalt. Hoiti hästi palli ja esimestest minutitest peale prooviti vastaste kaitseliini lahti muukida - pikad sööduüritused ründajate leidmiseks vaheldusid kiirete ja lühikeste söötudega keskväljalt aktiivsete ääremängijate, eriti Sofiane Feghouli suunas.
Alžeeria pikema pallivaldamise järel sai ka Venemaa oma mängumootori paremini käima ning üldpilt võrdsustus ja ohtlikke momente jagus mõlema värava alla. Kiita tuleb ka mõlemat kaitseliini ja väravavahte, kes vastaste neutraliseerimisel suurepärast kvaliteeti näitasid.
Hoolimata sellest, et alžeerlased oma mitmekülgsete rünnakutega võtit venelaste väravaluku avamiseks ei leidnud, suutsid meie idanaabrid endale omaselt probleemid ise kaela tuua. Vahetult enne viigiväravat oli Alžeerial järjepanu mõlemalt äärelt kasutada kaks trahvilööki ja lõpuks jõuti ka täpselt tunni täitudes viigiväravani.
Pärast jalule seatud viigiseisu jäi venelaste mängust mulje, et edasisest võitlusest loobuti väga kergekäeliselt. On uskumatu, et sa tead, et sul on võimalus pääseda maailmameistrivõistlustel kaheksandikfinaali ja sa pead selleks lihtsalt natukene veel juurde panema ja pingutama, aga seda lihtsalt ei tehtud. Venemaa jätkas samas tempos ja üheülbaliselt mänguaja täitumiseni.
Kunagi küsiti Pele käest, millal tuleb Venemaa jalgpallis maailmameistriks, millele legendaarne vutivõlur vastas: “Kui Brasiilia koondis võidab MM-tiitli jäähokis, võidavad ka venelased jalgpalli maailmameistrivõistlused.” Iga suurturniiri järel tundub, et Pele poolt lausutud nõiduslikud sõnad muutuvad üha reaalsemaks.
Capello on küll fantastiline treener, aga tänavuseks MM-ks oli kokku pandud suhteliselt omapärane koosseis. Võistkonnas oli väga palju noori mängijaid, kes eesotsas Aleksandr Kokoriniga ka küllalt hästi esinesid, ent balanssi vanema generatsiooniga saavutada ei suudetudki. Samuti puudus koondisel selge liidriomadustega mängija, kes suutnuks rasketel hetkedel vastutuskoorma oma õlule võtta, nagu selleks on võimelised Messi Argentinal, Benzema Prantsusmaal või Müller Saksamaal.
Käimasolev finaalturniir on fantastiline just seetõttu, et kuigi me oleme näinud kõiki võistkondi kolm korda ja peetud on 48 mängu, siis hetkel on täiesti võimatu öelda, kes on reaalselt kõige parem võistkond või kes kindlalt võiks või peaks kuldse karika pea kohale tõstma. Õnneks on jäänud veel koguni 16 ettearvamatu lõpuga kohtumist.
