Marko Lelovi MM-i kommentaar Delfile: Itaalial on väikeste vastu keskendumisprobleemid
Nii jäi põhitähelepanu Itaalia ja Costa Rica mängust eemale. Itaallased tundsid end pärast mängu inglaste vastu rahulolevana ja kuna tähelepanu oli pigem inglastel, said itaallased nautida olukorda, kus tähelepanu polnud neil ja Costa Rica oli jätkuvalt autsaider.
See oli kohe mängu alguses näha, sest itaallased alustasid rahulikult ja isegi loiult. Samas ei lasknud Costa Rica neil seda nautida, käisid kõrgemalt peale ja mäng kulges pigem keskväljal. Itaallased harjusid sellega ja muutusid elektriautoks, kes sõitis rahulikult mõõda maanteed ilma kindla sihi ja eesmärgita kuhu jõuda tahetakse.
Sellises rahulikus rütmis mäng ka kulges, kuni 30. minutil Andrea Pirlo hea sööduga Mario Palotelli leidis. Viimane suutis küll palli kätte saada, kuid tõstis selle väravast mööda. Palotelli polnud selliseks võimaluseks valmis. Hiljem oli tal veel üks kauglöök, mille väravavaht tõrjus.
Pärast seda hakkas mäng kalduma üha rohkem kostariikalaste kätte, kes hakkasid võtma initsiatiivi ja muutusid julgemaks. Nad nägid, et Itaalia vastu on võimalus mängida ja edu saavutada.
Tasapisi tuli ka väravahõngu. Kõigepealt jättis kohtunik 50/50 protsenti penalti määramata, kuid minut hiljem tegid kostariikalased hea äärevahetuse ja tsenderdusest tahaposti lõi Ruiz peaga värava.
Poolajal oli treeneritel erinevad käigud, mida oma meestele pakkuda. Costa Rical oli asi selge, sest nad oli 1:0 ees ning 45 minutit aega oma väravat kaitsta ja võiduga ka edasipääs tagada.
Kui varem mängis Costa Rica lõbusat, kuid mittedistsiplineeritud mängu, siis uus treener Jorge Luis Pinto on toonud neile distsipliini, pannud meeskonna mängima kaitses kompaktselt ja teravatele vasturünnakutele ning seekord oli vaja mängida seda stiili edasi.
Itaalial oli vaja võitu, et tunda end viimases mängus kindlalt ja treener Cesare Prandelli pidi oma mängijaid elavdama. Tuli midagi muuta ja mäng kiiremaks ajada. Tuli leida käigud, kuidas Costa Rica kaitseliin lahti muukida.
Teisel poolajal tõi Itaalia sisse ründaja Cassano ja mindi ründavama taktika peale. Itaalia hakkas kohe mängu dikteerima, mängutempo tõusis ja mäng muutus lahtisemaks, mis jättis võimaluse ka Costa Rica vasturünnakutele. Itaalia mängu ülevõtmisega pidi Costa Rica rohkem alla vajuma ja tegelema kaitsetööga, mis neile tegelikult sobis. Nende treener on sisendanud mängijatele, et mida raskemad on vastased, seda mõnusam on nende vastu mängida.
Üks pluss kostariikalaste jaoks on olnud ka see, et neid alahinnatakse. Viimane näide on Uruguai, kes lootis võimalikult kergelt võidu kätte saada. Nii jäeti Luis Suarez varusse ja pandi alavormis Diego Furlan väljakule. Mindi mentaliteediga, et küll me võidame.
Järgmisena langes sama asja õnge Itaalia. Costa Rica näitas aga oma võimu ja see sai alguse juba treenerist, kes on meestele näidanud tee, kuidas raske töö ja mänguga kaitses edu saavutada.
Itaallastele on viimastel maailmameistrivõistlustel saanud probleemiks mängida väikeriikidega. 2006. aastal, kui nad tiitli võitsid olid vastasteks suurriigid, aga 2010. aastal, kui itaallased välja kukkusid, oli neil taas probleeme just väikeste vastu.
Itaalia mängijad suudavad end motiveerida suurriikide vastu, väikeste puhul arvatakse, et neile saab niisama vastu. Nüüd on vaja Uruguaid võita, kus elab kolm miljonit inimest. Kas nad saavad selle ülesandega hakkama?
