Venemaa alustas 4-3-3 taktikaga ja Lõuna-Korea valis 4-2-3-1 formatsiooni. Alguses valdasid venelased rohkem palli ja üritasid positsioonilist mängu üles ehitada, korealased panustasid jällegi rohkem kontrarünnakutega. Aga esimese poolaja lõpuks oli Lõuna-Korea initsiatiivi haaranud ja kui võtta avapoolaeg kokku, siis Lõuna-Korea mäng meeldis mulle rohkem, nad suutsid luua ohtlikke momente.

Teine poolaega algas kohe kahe Venemaa ohtliku rünnakuga, tundus, et nad proovisid tempot tõsta, aga see ei õnnestunud neil kuigi kaua.

Ja siis tuli see moment, kus nii minu kui ka paljude teiste arvates Venemaa kõige kindlam mees, kindel number üks, eksis – ei olnud raske pealelöök, aga väravavahi poolt väga suur eksimus. Venemaa jäi hätta, mängida vaid 20 minutit. Nad suutsid olukorrast välja tulla tänu Keržakovi kogemustele – ta on ainus Venemaa koondise mees, kellele on MM-finaalturniiri kogemus. Viimati mängis Venemaa MM-finaalturniiri aastal 2002, nüüd said kõik algkoosseisu mehed kirja finaalturniiri debüüdi ja olid ebakindlad, eriti kuna ootused olid suured ja venelasi peeti ikkagi favoriidiks, kuigi mäng näitas, et koondiste tase oli võrdne. Võib öelda, et Keržakovi kogemused päästsid Venemaa.

Mängu lõpus Venemaa üritas, aga ei tahtnud või ei suutnud riskida. Arvan, et põhjuseks olid suuresti klimaatilised tingimused, mis jätsid mängule tõsise jälje. Ma ei usu, et põhjuseks oli mängijate kehv füüsiline valmisolek. Tõsiasi on, et Venemaa esines alla oma taset. Pärast kohtumist tehti palju kriitikat, et nad mängisid liiga tagasihoidlikult ja kaitsvalt.

Nii Lõuna-Korea kui ka Venemaa jaoks on teine mäng alagrupis elu ja surma peale. Venemaa peaks Belgia vastu punkti saama, aga see on väga raske. Belgia näitas avakohtumises selle alagrupi kõige paremat mängu ja on minu silmis grupi favoriit.