Türgi tuuril säranud Taaramäe: jalad olid super head, see tegi lausa nalja!
Kaheksa päeva väldanud Türgi velotuur lõppes sprinteritele meelepärase etapiga Istanbulis. Rein Taaramäe hoidis üldarvestuse teist kohta ja jäi enda sõnul tuuriga väga rahule.
"Nüüd sooviks näidata, et ka WorldTouris suudan tulemust teha ja seda paremini kui varem! Kuna täna oli räme power jälle, siis olen enesekindel. See näitab, et akud on veel piisavalt täis ja olen tuuri käigus arenenud," kirjutas Taaramäe Paf.com blogis ja lisas etapi kirjelduse.
Viimane etapp oli 120 km ja esimesed 30 km sõitsime mööda linna kuni lõpuringidele – 12 km pikad ja 8 korda pidime läbima ringi. Esimene tund anti nagu kalašnikovist tuld. Keskmiseks kiiruseks tuli lausa üle 50 km/h! Lõpuks rahunes asi ja sprinterite tiimid võtsid tempo enda peale. Ringil oli üks huvitav koht, 4 km enne lõppu tagasikurv ja mõtlesin, et seal võib enne lõppu ju vabalt kukkumine tulla, nagu eile viimases tagasikurvis. Kuna see koht oli 4 km enne lõppu, siis 3 km reegel ei oleks seal rakendunud. Nägin võimalust, et äkki avaneb seal üks sekund tagasi võita. Niisiis leppisin tiimiga kokku, et kutid aitavad mind sinna kurvi. Kõik sujuski, ringid möödusid kiiresti ja äkitselt olin paar kilomeetrit enne kurvi Christophe Le Meveli tuules grupi eesotsas. Tema aga näitas mulle, et mine mööda, mul toss väljas. Kuna ta oli viimane minu ümber olev kutt, siis arvasin, et pean kurvini üksi hakkama saama. Jalad olid super head ja kihutasin tuima näoga pundi ees. See tegi lausa nalja!
Motivatsiooni andis juurde ka see, et liidrit Adam Yatesi polnud ma juba viimased 10 km näinud ja arvasin, et äkki on ta kuskil karbis või pundi taga. 1 km enne kurvi pani aga Orica-GreenEdge´i rong koos Yatesiga minust mööda ja vedasid liidri lõpuni pundi ees. Ühtäkki tulid suure hooga tagant ka minu kaks tiimikaaslast ja nii võtsime ka meie kurvi kenasti pundi ees ära, kuid siis oli mul juba suva, sest Orica andis ees tuld ning oli näha, et Yates transporditakse niimoodi finišini (Tal olid mega suured siledakollid abimeesteks!).
3,2 km enne lõppu käis siiski ka elu silme eest läbi. Mingi Topsporti rattur tuli tagant täie litriga, aga läks minust nii lähedalt mööda, et tema küünarnukk jäi mu käe taha. Lohisesin oma 100 meetrit tema küljes niimoodi. Suutsin lenksu siiski hoida ja rahulikult finišisse saabuda. Sain mõne sekundilise kaotuse, aga nähes, et ajaline kaotus on tulemas, oli mul juba kama kaks, sest Yates oli täitsa esikümnes sel hetkel. Parem oligi tuur viie sekundiga pähe saada kui ühe sekundiga.
