Nabi esimene treener Tiit Madalvee: Kunagi ei tea, kus vääriskivi võib peidus olla
Maadlustreeneri ja kehalise kasvatuse õpetajana töötanud mees annab Hiiumaal treeninguid veel tänase päevani – tõsi küll, mitte enam maadluse alal: lapsi ja noori lihtsalt ei jätku selleks. Sport – ja eriti maadlus – on Madalveele südamelähedane teema, ta loeb palju ja püüab ennast uuemate arengutega kursis hoida. Laupäeval sõidab ta koos teiste maadlushuvilistega Soome Vantaasse, kus järgmisel nädalal toimuvad maadluse Euroopa meistrivõistlused, et elada kaasa oma armastatud õpilasele Heiki Nabile.
„Rääkisin Heikiga, küsisin, kuidas on tervis. Tervis on hea, laager läks korda. Aga natuke murelikuks tegi see, et viimase pikema perioodi jooksul on üldkehaline ettevalmistus jäänud tahaplaanile ja Heiki füüsiline võimsus pole see, mis ta peaks enne neid võistlusi olema. Põhjusi on palju, võibolla ka arusaamatus Aleksander Jairusega on nende hulgas, aga fakt on see, et Heiki läheb matile küll tervena ja täis võidutahet, aga tema füüsilised näitajad pole praegu päris need, mis nad peaksid olema.“
Madalvee ja Nabi suhtlevad tihti nii telefonitsi kui meili teel. Kui maailmameister Hiiumaale satub, tuleb ta tihti ka endisele treenerile külla. Koos istutakse ja arutatakse nii maailma- kui maadlusteemadel. Madalvee meenutab, kuidas aastaid tagasi, pärast Nabi esimest maailmameistriks tulekut tekkis tal mõte, et Heikile võiks luua sarnase tiimi, nagu oli Gerd Kanteril. Tiim jäi siiski sündimata, kuid ajurünnaku käigus käisid Madalvee ja Nabi Tartu ülikoolis mitme asjatundja jutul. Üks neist, sporditeaduste doktor Ando Pehme andis Nabile toona head nõu, kuidas ehitada üles üldkehalist ettevalmistustreeningut. „Saime uudse ja huvitava lähenemise ettevalmistuse ülesehitusele. Kui nüüd Heiki muret avaldas, et kuidas ikka Jairuse asi laheneb, siis meenutasin talle, et kui tekivad ka tagasilöögid, pole midagi katki. Võime uuesti Ando Pehmega rääkida.“
Kogu Jairuse teemat Madalvee lahkama ei hakka, kuid tunnistab, et vähemalt ühes on ta Nabi tiimis lahku lööva jõutreeneriga ühel nõul: puudub süsteem, puuduvad konkreetsed plaanid. „Maadlusliidu sekretär ütles, et probleemi pole, maadlus käib ja noortevõistlustel on sada osalejat. Aga kes neist need andekad välja nopib?“ küsib Madalvee. Omaaegne N. Liidu meister ja üle kahekümne aasta maadlustreenerina töötanud mees teab, et tase erinevates paikades, kus noori juhendatakse, kõigub. „Tippu viib sportlase aga ikkagi tipptreener. Nagu Erki Nooli omaaegne treener Daley Thompson ütles: isiksusi on vaja! Kui vaadata, kus meie tipud on treeninud – Noolel oli Thompson, Kanteril islandlane, Jüri Tamm läks Kiievisse, Jaan Talts ja Ants Antson Venemaale. Ujujad tulevad tänapäeval läbi USA ülikoolide,“ nendib Madalvee.
Kui tema ise 1950-ndate lõpus maadlustrenni läks, olid treeneritel väga kõlavad nimed: Edgar Puusepp oli kahekordne N. Liidu meister, August Englas ja Johannes Kotkas pikka tutvustamist ei vaja, Meinhard Niglas ja Boris Meos olid tunnustatud tipptreenerid. „Tase oli äärmiselt kõrge, meil olid kõik võimalused, et jõuda välja päris tippu. Nüüd maadlusliidu peasekretär ütleb, et kõik on korras, sada noort on matil, aga ühtegi sellise tasemega treenerit ei ole, nagu ma siin nimetasin.“
Madalvee sõnul võiks noori tippu aidata Audentes, kuhu tänapäevalgi tublimad sportlased kokku korjatakse, paraku ei liigu asjad tema sõnul selles suunas. „Henn Põlluste ja Ivar Kotkas on seal, kuid nad kahekesi ei jõua. Põlluste käib koondisega mööda laagreid, Kotkas on üksi seal. Ta on noor mees, temas on kõva potentsiaal, kuid ta peaks juba praegu käima Põllustega kaasas laagrites ja võistlustel ning õppima! Sinna on treenereid juurde vaja. Praegu on kümme aastat sinna panustatud, aga õiget resultaati ei ole – Heiki oli erand,“ arvab Madalvee.
Ta on üpris kriitiline Henn Põlluste suhtes. „Puhtalt maadluse treenerina teeb ta head tööd. Samuti on ta Heikisse alati suhtunud isalikult, olnud heaks mänedžeriks ja tema kõrval püsinud. Aga tal puudub laiem visioon ja plaan. Ta keskendub maadlustreeningule ning üldfüüsilise ja jõutreeningu pool on jäänud tahaplaanile. Selline suhtumine valitses 50ndatel, et maadleja treening olgu maadlus, ujuja treening ujumine ja tennisistil tennisemäng. Vaadake, mida teevad tänapäeva tippsportlased kõik ühtemoodi – jõutrenni!“ rõhutab Madalvee.
Tema sõnul tuleks ka Eesti maadluse tulevikule kasuks vahepeal treeneripingil verd vahetada. „Põlluste on minu arvates kapseldunud, ta arvab, et piisab täiesti sellest, kui ta keskendub oma kogemustele. Tipptreenerid töötavad aga teistmoodi, nad töötavad edasi, vaatavad tulevikku, tutvuvad uute teooriatega, analüüsivad. Mänedžerina ei oleks Eestis Heikile Põllustest paremat anda, aga tehniliselt ja taktikaliselt on tal puudujäägid. Kui ma enne ütlesin, et tippsportlane saab tulla vaid tipptreeneri käe alt, siis Heiki on selles suhtes erand,“ arvab Madalvee.
Asi käib tühikäigul
Maadluse tulevik pole kinni aga ainult heades treenerites. Madalvee sõnul ei tule enam ka selliseid noori peale, kellel oleks füüsiline töö lapsest saadik kontides. „Kui vaadata, kes tõusid omal ajal tippu – Palusalu, Englas, Kotkas... kõik olid maapoisid. Eelise annab raske töö ja suhtumine töösse – kui vaja, tõstad sõnnikut, kui vaja viskad heina. Linnapoisile nagu ma ise, oli see probleem,“ meenutab ta. „Aga täna pole isegi maalt enam võtta neid poisse, kes kõva maatööd teeksid. Inimesed on teistsugused ja ka suhtumine on teine. See ei tähenda muidugi, et peaksime üldse maadlustreeningutest loobuma. Peame töötama kõigi noortega, kes tahavad, peame otsima ja sõeluma, sest kunagi ei tea, kus see vääriskivi võib peidus olla.“ Ta toob näiteid ka riikidest, kust tänapäeval tippmaadlejaid tuleb – Iraan, Gruusia, Venemaa, kus suhtumine töösse on tema sõnul veel teistsugune. „Eesti küll väga optimistlikult tulevikku vaadata ei saa. Pinnas on ahtake, aga seda aitaks kompenseerida ainult väga arukalt üles ehitatud töö. Aga praegu käib asi tühikäigul. Väljundit ei ole.“
Ja isegi ainult jõust ja tugevusest ei piisa – jaguma peab ka tahtmist. Madalvee enda jõutreeningutel käib Hiiumaal andekas noormees Margus Pirk, kelle imelistest jõutrikkidest maadlusliidu koduleheküljel ka video ripub. Hiiumaal korraldatud nn isamaalise fitnessi võistlustel on Pirk teisi võistlejaid pika puuga löönud – kui noored politseinikud suudavad tõstekangi rinnalt suruda 57 korda, siis 18-aastane koolipoiss Pirk 82 korda. „24-kilost sangpommi tõmbas üles sada korda järjest! Ma ütlesin, et aitab nüüd küll ja küsisin, et palju sa veel suudaksid? Tema arvas, et 50 suudaks ehk ikka veel... Ma pole sellist poissi elu sees näinud!“ räägib Madalvee. Kuid noormees ei taha maadlejaks saada – Madalvee on püüdnud teda veenda, ka Heiki Nabi ise käis rääkimas. „Aga ei, ta ei taha. Midagi pole teha, tahtmine peab sees olema, muidu maadlejaks ei saa.“
Juhendab kuut õpilast
Tiit Madalvee ise enam Hiiumaal maadlustreeninguid ei anna. „Selleks ei ole võimalusi,“ nendib ta. Tegelikult lõpetas ta aktiivse maadlustreeneri töö juba 80ndatel.“Mul oli üks kontingent õpilasi, kuid nägin, et selleks, et neid edasi viia, tuleb käia laagrites ja võistlustel. Mul oli kõrini sellest rongides loksumisest, nemad olid koolipoisid, abituriendid – mul ei olnud südant neile öelda, et jätke õppimine katki,“ meenutab toona Põlva kandis noori juhendanud treener.
Siis jäigi maadlustreeneri karjäär katki, Madalvee tuli Hiiumaale kehalise kasvatuse õpetajaks. Oma käega ehitas üles kodumaja, kus siiani abikaasaga elab. Töötas Suuremõisa põhikoolis kehalise kasvatuse õpetaja ja direktorina. 90ndate alguses hakkas kool kasvama, mingil ajal oli seal 114 õpilast. Tänapäeval aga alla paarikümne, laiutab Madalvee käsi. „Need on väljavaated treenerina.“
