Irakli Logua soovib Flora fännidele kannatlikkust

FC Flora äärepoolkaitsja, Venemaa kodakondsusega Irakli Logua räägib Flora kodulehel avaldatud intervjuus oma muljetest Tallinnast ja Eesti meistriliigast, fännidest ning oma päritolust. Muu hulgas soovib ta Flora toetajatele, kes ta eelmisel aastal enda lemmikuks valisid, alanud hooajaks kannatlikkust.

Sa oled fännide lemmik, Flora mängijad hääletasid su parimaks, kuid ometi ei teata sinust rohkem kui ühes venekeelses raadiosaates möödunud aastal kuuldu. Ira – kes sa oled, kust sa tuled?

Sündisin Gruusias, isa on abhaas ja ema grusiin. Kasvanud ja kogu elu elanud olen aga Moskvas, kuhu kolisin juba päris pisikesena, sest riigis käis sõda. Olin vaid mõnepäevane, kui lendasime Harkivisse, kus ema tollal õppis, sealt kolisime edasi Moskvasse. Isa sõdis, kuid saime siiski kõik hiljem Moskvas kokku, mida võib omaette väikeseks imeks pidada. Olen pere ainus laps ja minu pere on mulle kõik, kõige tähtsam maailmas. Mu ema-isa ja vanaema elavad siiani Moskvas ning täna pean oma kohuseks neid kõige eest, mis nad mulle on andnud, aidata ja üleval pidada. Siiani olen sellega hästi hakkama saanud, minu jaoks on oluline, et neil oleks olemas kõik, mida nad vajavad.

Oled sa Gruusia-Eesti ühisfilmi „Mandariinid“ sellestsamast sõjast juba näinud?

Ei, veel mitte. Tahtsin seda minna kinno koos Zakaga (Zakaria Beglarišvili, grusiinist meeskonnakaaslane Florast – toim.), aga siis olid Zakal kiired ajad, laps äsja sündinud ja nii ta jäi. Kindlasti tahaksin seda näha.

Hüva, järgmisel korral, kui kohtume, kingin sulle selle filmi DVD!

(Naerab). Hästi, siis teeme Zakaga filmiõhtu!

Aga teekski ühe asja selgeks. Piltlikult öeldes ütleb Delfi sinust rääkides „grusiin Logua“, Postimees „venelane Logua“ ja Soccernet „abhaas Logua“. Kelleks sa end ise pead?

(Naerab pikalt). Sellised mured siis! (Tõsisemalt). Tegelikult on seda raske öelda. Sündisin Gruusias abhaasist isa ja grusiinist ema peresse, kuid elanud ja kasvanud Moskvas – kuidas öelda? Olen alati inimeses esmatähtsaks inimest pidanud, rahvus ei mängi minu jaoks mitte mingit rolli. Ühtki kolmest variandist teisest tähtsamaks ma ei pea. Kui soovite, siis võin olla kolmerahvuseline! (Naerab).

Esmamuljed Tallinnast päeval, kui lennukist siia esmakordselt jala maha panid?

Rahulik! Ilus! Tulin ju Novosibirskist, see linn oli veidi... Hirmutav. Tallinn oli kohe kodune, samas oma teatava võluga. Sõbrad küsivad siiani, et kuidas Tallinn on, nende jaoks võrdub Tallinn piltpostkaartidelt nähtuga. Selgitan neile alati, et Tallinn on palju enamat kui vanalinn – kirjeldan Piritat, Kadriorgu, loomaaeda jne.

Lõpetuseks – soovid fännidele?

Kannatlikkust. Proovime teid sel hooajal rohkem rõõmustada. Teie toetus on meie jaoks igal mängul hindamatu väärtusega. Mäletan karikamängu Kukesi vastu – toetus tribüünidelt andis stiimuli, sportlikku viha. See oli midagi võimast. Olete meie kaheteistkümnes mängija – olge ikka meiega!

Loe täispikka intervjuud SIIT