Lehtla padrunite valguses: eestlaste veidrad olümpiaprohmakad läbi aegade
"Avastasin, et mul on kaks salve laadimata. Pidin käe üles tõstma ja küsima kohtuniku käest uued salved. Aga see kõik võttis oma aja," selgitas 15 km individuaalsõidus 44. koha saanud Lehtla.
Siinkohal on paslik meenutada teiste Eesti sportlaste kummalisi prohmakaid läbi aegade. Nimekirjas on otseselt või kaudselt võistlustulemust mõjutanud seigad esitatud kronoloogilises järjekorras.
Margus Hernitsa kaotsi läinud uisukruvi
1994. aasta Lillehammeri olümpial ei korjanud väikesed tüdrukud jäält üles mitte publiku visatud pehmeid mänguasju, vaid Margus Hernitsa esinemise ajal lahti tulnud uisukruvisid.
Hernits sai pärast väikest vaheaega õiguse uuesti sõita, kuid viimane koht oli tõsiasi.
Uisuliidu toonane peasekretär Anne Šaraškin selgitas, et Hernits oli vanade uiskude kruvid igaks juhuks kinni liiminud, ent enne võistlust siiski üle pingutanud. Hiljem meenutas Hernits juhtunud pooleldi huumoriga, öeldes, et Lillehammeri äparduse tõttu sai temast kodumaal hoobilt tuntud mees.
Connor Olev Martin O'Brieni katkine suusaklamber
Lillehammeri olümpial lõppes tehnilise probleemi tõttu õnnetult ka USA-s elava väliseestlase Connor Olev Marin O'Brieni võistlus. 32-aastase rahandusspetsialisti suusaklamber avanes juba avakurvi järel ning mees lõpetas sõidu rajapiirdes.
Võistlusjärgselt tunnistas mees suurt pettumust ning ütles, et oleks tahtnud Eesti rahvast rõõmustada.
Andrus Paul pani liiga palju tina
1998. aasta Nagano taliolümpial diskvalifitseeriti Andrus Paul meeste ühekelgu avasõidus, kuna tema kelk oli lubatust 900 grammi raskem.
Kelgu maksimaalne kaal tohtis olla 23 kg. Paul ja tema treener Peeter Kirt viisid kelgu kaalu lubatu lähedale, 22,9 kilogrammini, lisades istme alla täiendava koguse tina, kuid sajagrammiste kangide asemel läksid võistlusvahendi alla 300-grammised kangid.
"Kõiges olen süüdi mina. Pidanuksin loomulikult kelgu üle kaaluma, kuid ei osanud sellist asja ette näha. See oli mu 32-aastase treenerikarjääri jooksul esimene selline juhtum," võttis treener süü enda peale.
Kristina Šmiguni mootorsaaniõnnetus
1998. aasta Nagano olümpiamängudeks medalimõtetega valmistunud Kristina Šmigun rentis 1. jaanuaril Väikesel Munamäel Yamaha mootorsaani, sõitis vastu puud ja murdis rangluu.
"Õnnetus juhtus tõusul. Kui ta andis korraks gaasi, pidanuks masin peagi ise seisma jääma. Aga ei olevat jäänud, vaid lisas ise gaasi juurde. Kristina võttis käe üldse küljest ära ega saanud midagi teha," kirjeldas mõned päevad hiljem Sõnumilehes Kristjan-Thor Vähi.
Doktor Toomas Tein tegi Šmigunile kiirelt operatsiooni, ent olümpial jäi Kiku laeks vaid 46. koht 30 km vabatehnikasõidus.
Indrek Sei purunenud trikood
2000. aasta Sydney olümpial sattus ebaõnne ohvriks Indrek Sei, kellel purunesid enne 50 m krooli eelujumist mõlemad kaasas olnud trikood.
Esimesse Arena uude kostüümi kärises kolmesentimeetrine auk veerand tundi enne starti. See veel meest rivist välja ei löönud - juhtus, siis juhtus - kuid varukostüümi selga tõmmates juhtus see jälle! Stardini jäi siis vähem kui kümme minutit.
Sei üritas konkurentidelt kostüümi laenata, kuid edutult. Ainsana olid abivalmid venelased, kuid kirjaga "RUS" poleks eestlane starti pääsenud. Nii võistleski ta vaid ujumispükstes, millel peal lubatust suurem Arena logo. See jäi küll kohtunikel kahe silma vahele, kuid kogu selle rahmeldamisega kaotas Sei juba nii palju energiat, et enda eelujumise viimasest kohast polnud enam pääsu.
Hea lugeja, milliseid veidraid vahejuhtumeid teile meie olümpiasportlastega veel meenub?
