REPLIIK: Milleks vaadata iidolite esitust, kui on võimalik ka "nutikas" olla?

Eilsel Tallinna Selveri euromängul hakkas siinkirjutajale silma üks omamoodi vaatepilt, kui kolmel väljaku ääres istunud lapipoisil polnud miskipärast sooja ega külma sellest, kuidas mäng kulges.

Põhjus oli üsna proosiline: üks poistest omas moodsat ja väga nutikat telefoni, milles pakutavad mängud paistsid olevat eilsest eurosarja kohtumisest kordades huvitavamad.

Taoline vaatepilt on seda nukram, et tegu on noorte võrkpalluritega, kellest ühel päeval võiks saada Eesti koondise põhitegijad. Ja kui ka selles eas ja taolises kohtumises ei löö iidolite (?) tegutsemine poistel silma särama, siis mis üldse lööks?

Veel umbes 15 aastat tagasi, kui ise samas eas olin, polnud õnneks taoliseks jaburuseks isegi võimalust - toonased telefonid ei mahtunud algklassi poisile taskussegi ära. Pealegi ei tulnud kõne allagi, et nii noorel inimesel võiks oma mobiiltelefon - nagu neid siis veel nimetati - olla. 

Probleem sümboliseerib hästi tänapäeva ühiskonna üldist suunda. Üha tähtsusetum on see, mida teised teevad ja mis mujal toimub, aina olulisemaks muutub fraas: mina, mina ja veelkord mina.