KOMMENTAAR: Mait Riisman: Eesti spordiaastast ja Erika Salumäest
Ega ka aasta parimate valimistega sel aastal intriigi „Solarises“ ei teki, vehklejad tegid ametlikel võistlustel puhta töö ja võrreldes möödunud hooajaga, kus spordipress meile naiskangelanna lihtsalt välja pidi mõtlema, selle asemel, et läikiv Kristjan jõuluvana kotti tagasi panna, leiavad säravad kujud sel aastal kindlasti endale õiged aadressaadid. Kui siia veel lisada meie järelkasvu tulemused nii olümpia- kui mitte olümpia aladel, siis ütleksin isegi, et olen valmis uusaaasta lauas Eesti Olümpiakomitee ja Neinar Seli terviseks pitsi tõstma. No küll ikka venda sõimatakse, igal pool on tema süüdi. Tahaks pallimängijana Eesti spordiliikumise kaitseks Vana aasta lõpetuseks ka midagi head öelda: „Koba parem üks vaevane sisse kui et viruta viis ilusat posti.“ Viimaste arvu tabloole ei kirjutata. Mis aga puutub mitte olümpia aladesse, siis nende üle ei julgegi enam nalja visata. Keegi ei tea, mis ROK-il järsku pähe võib tulla ja kes järgmisena pärast maadluse epopöa lõppemist mängude kavast välja visatakse. Vaata ja värise, et mitte sinu ala!
Väga arusaamatuteks jäid sel aastal riigifirmade ja EOK vahelised suheted. Ei tea kas meie tippjuhtide palgad on veel liialt väikesed, et majandusministri kuri silm EOK presidendi välja sirutatud käel terast pilku peal hoiab. „Mis kuradi sport, küsigu sõpradelt, teenigu ise, ta ju enne valimisi praalis!“ Mulle tundub, et nendes suhetes on midagi väga sassis ja seoses sellega tekib spordisõpradel õigustatud küsimus: „Kuidas Eesti sport saab üldse sõltuda isikute vahelisest kapriisist? Venemaal lahendatakse „Tahan annan, tahan ei anna“ põhimõte tavaliselt ühe telefonikõnega. Põikpäised, kes end meeskonna varumängijate pingilt leida ei taha, panevad kõik käe lõpuks tasku. Meil aga istub iga konn oma mätta otsas ja krooksub.
Inetu olümpiamedalite oksjon
Kui mul EOK presidendile midagi sel aastal ette heita olekski, siis vaid see inetu olümpiamedalite oksjoni lugu Londonis, kus meie mehed minu arust õnge läksid. Tehku igaüks tõesti oma medalitega mida iganes tahes, aga loosung „Kõik müügiks!“ ei sobi vabariigi spordiameti sissekäigu ette. Iga olümpiavõitja on osa oma rahvast, iga medal kuulub veel ka rahvale. Ma ei tunne Erika Salumäed. Püüdsin aasta tagasi, enne EOK valimisi, telefoni teel uurida tema arvamust tippsportlaste osatähtsusest Eesti spordi juhtimisel. Olümpiasangari vastus oli lakooniline: „Ma Eesti pressiga ei suhtle.“ Punkt ja jutul lõpp. Jäi mulje, et olen tavaline „Kroonika“ tasemel leheneeger ja rääkisin mitte tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva rahvuskangelannaga, vaid külma ja võõra inimesega, kel Eestis toimuv enam korda ei lähe. Veendusin selles, kui diiva oma medalid Londonis letti ladus.
„Mind teiega enam midagi ei seo, majad ja rattad, medalid ja ka teie eest higistatud särgid müün maha! Ja ma tõestan teile, et te need kõik ära ostate!“ See jäi minu jaoks kõlama selles kurvas loos. Ja diiva tõestaski. Üksteise võidu lõid auahned ärimehed endale rusikaga vastu rinda ja jooksid Londoni oksjonile Eesti spordi au päästma, enda nime kuldsete tähtedega Eesti riigi päästeteenistuse aastaraamatusse kirjutama. Ainult missugusest aust käib jutt, jäi minule selgusetuks. Rahva jaoks nendel medalitel läiget enam pole. Paljud meie sportlastest on omal ajal treeninud Moskvas, Peterburis, Kiievis ja igaüks valib ka täna endale meelejärgse elupaiga. Asi pole päikesepaisteliste päevade arvus, sügisete ööde pikkuses ega kliima sobivuses koormustest väsinud organismile. Asi on moraalis, igaühe hinge asupaigas, mis valitud eluasemega ei oma midagi ühist, naerdagu mu vanamoelist arusaamist elu väärtustest kui palju tahes. Inimene, kes hülgab oma maa ja rahva, hülgab oma vanemad.
Öeldakse, lastekodulastel on omad reeglid, peab aru saama, kuid väljakutse „Tehke nende medalitega nüüd, mis tahate, vahtige neid muuseumis või kaubanduskeskuste vitriinides, mul on kama!“ jätab rahva, kelle jaoks olümpiavõitja on olnud iidol, pettunuks. Selle asemel, et öelda „Las läks!“ pannakse lapsed lettide ette Barcelona kuldvasikat imetlema. „Vaata, kui tubli tädi, võitis kõiki!“ Hea veel, et piletiraha ei küsita. Võib-olla pole seegi päev kaugel. Mina küll neid medaleid lastele ei soovitaks vaatama panna. Et meie niigi moraalsete väärtuste ja olümpia ideaalide devalveerimise ajastul mõni poisiklutt vitriini ees ei mõtleks selle nimel olümpiavõitjaks tulla, et saaks hiljem midagi maha parseldada. Vahel tundub, et see oligi üks hästi läbi mõeldud afäär. Maksti ju hingehinda. Kellele neid medaleid peale Eesti ikka tarvis läks? Olen kindel, nad vedeleksid seal tänase päevani Aafrika jalgpalluri kuldmedali kõrval, kes selle samuti vist mõne suguharu pealikule ilmselt maha lootis lükata. Tsiviliseeritud maailma hinnalisi esemeid oksjoni eksponaatide hulgas silma ei hakanud. Elu võib igaühe nurka suruda, viimses hädas annad kõik ära, aga ehk oleks olnud mõtet sellisel juhul tehing avalikustada? Või tegi kaval piiga eesti mehed tõesti nii lolliks? Tundub, et selle eesriide tagant, mis mulle üha rohkem läbi mõeldud näidendit meenutab, tuleb nii mõnigi saladus veel ajaga välja.
Cassius Clay viskas protesti märgiks oma olümpiakulla jõkke ja hakkas Muhhamed Aliks, kui teda valgete baaris ei teenindatud. Vaatamata olümpiavõidule jäi ta ikkagi Ameerika neegriks, kuid oma medalit turule müüma ta ei läinud, sest ta oli isiksus. Samal ajal on meie paljud tippsportlased end vigaseks treeninud, viimse raha ravimitesse pannud. Palju seda Kulka olümpiavõitjate stipendiumit ikka jätkub - 650 euri kuus, sedagi hakkab 53-selt saama, kui tervist enam pole. Mõned on juba lahkunud, paljud võitlevad mehiselt edasi. Aga kui palju meil on maailma - ja Euroopa meistreid, medalimehi! Mida nemad peavad tegema? See teema tahaks eraldi arutust. Kas Eesti spordimeditsiin ütles Erika Salumäele arstiabist ära või ei lubanud kangelanna uhkus EOK poole pöörduda? On veel palju küsimusi, millele tahaks vastust leida. Meie spordimeditsiini laboratooriumitest koorub iga päevaga kurba tõde rohkem välja ja tahaks loota, et seal peale kasvuhormooni veel ka sportlaste tervisega tegeldaks.
Spordihetke konkurs ehk "Aasta ämber"
Vaatamata sellele, et spordisündmusi detsembris pole, tänu kõikvõimalikele väljamõeldistele igav ei hakka. „Eesti spordi tipphetke“ pakuksin ma ümber ristida „Aasta ämbriks,“ - kõige jaburamate emotsioonide konkursiks. Nominente jätkuks. Kõigepealt muidugi idee autor, ETV spordisaadete toimetuse juht, järgmisena Eesti kultuuri ja spordielu tragi poiss Siim Sukles ja tänu oma viimaste päevade intervjuudele ka kindlasti meie rattapiiga, kes küll eesti pressiga ei suhtle. Päris hea hauakaevajate seltskond, kes oma teenuseid osutavad, eksole! Võtavad kolmekesi labidad kätte ja kaevavad raskelt kinni mätsitud kalmu sõna lausumata lahti! Kui kõik on endal müüdud, siis võib ka teistele soovitada: „Võiduks on kõik vahendid head! Pea vastu, Siim-poiss, edu sulle, Andrus!“ Algul tundus, et kolm paha IRL-i poissi Toompealt, kes hiljutistel valimistel ninasarvikust jagu ei saanud, nüüd kanget oravapoissi puu all jahivad. Näksib teine seal üleval troonil ülbelt pähkleid, sülitab koori alla ja situb mõnele üldse pähe. Aga ei, siin oli tegemist terve mõistusega, sportlase auga. Riigikogulaste protestile allakirjutajate nimekirja pikendamiseks läheks ainult pastakat tarvis. Alles pärast seda, kui Suur Kanter samuti oma raske ketta sellesse niigi haisvasse solgiämbrisse heitis ja ütles: „Poisid, aitab, võtke mõistus pähe, jätke Veerpalu rahule!“ jäi mõni targem ämbrisse astuja õnneks vait. Mõni aga ajab oma jura tänaseni edasi ja räägib mingisugusest 40% rahva toetusest. Ehk oleks endisel kultuuriministeeriumi kantsleril targem olnud oma uus vasaramees kaasa võtta ja „Sirbi“ konkursile minna. See olevat viimasel ajal nii nüri kui nüri. Seltsis oleks kultuurileht teravamaks taotud, vähemalt oma endise nimetuse tagasi saanud.
Aga üldiselt, erinevalt aasta tipphetke konkursist, kus me kõik koos kollektiivselt Hollandi-Eesti ei midagi otsustavast mängust ahvi vaimustusse pidime sattuma, ma „Ämbri“ nominentide arvu ei limiteeriks. Siia võiksid veel kampa lüüa Kuku raadio kolm sporditarka oma õlleka-tasemeliste arutlustega tippspordist, siia mahuks ka EOK täitevkomitee liige, linnapea ise ära. Tallinnas on ju viimasel ajal nii palju spordiehitisi valminud. 1964. aastal valminud ja mullivanniks moondatud Kalevi siseujula, kust ma kunagi alustasin, hakkab järgmisel aastal oma 50 aastast sünnipäeva pidama. Kahju, et ma ei osanud basseinist, kust kunagi oma sporditeed alustasin, kloorist vettki pudelisse panna. Täna oleks samuti olnud kõike müüval eesti spordilaadal rahvale midagi pakkuda. Ninasarvikuga on ainult üks probleem – võtab palju ruumi ära, vutimehed ei mahu sisse. Vaid ühes ainsas tsehhis meie spordi remonditöökojas leiti viga üles - vahetati peatreener välja. Mäletate I.Krõlovi valmi „Kvartett“, kui karu, ahv, kits ja eesel pillimeesteks tahtsid hakata ja oma ainsat viga valesti puu all istumises nägid. Nüüd paneb uus treener kõik õigetele kohtadele. Toob karu tagasi kaitsesse, viib eesli ründesse ja jätab kitse väljaku keskele mõtlema. Kui palju rohtu ümberringi! Pärdik pannakse ilmselt väravasse keksima, seal on alati palju tööd. Küll mäng klappima hakkab. Järgmine dirigent pidi paari aasta pärast Brasiiliast külalisetendustele tulema. Hollandiga mäng on konkursil sees, Eesti koondis igasugustest võistlustest väljas. Naudime siis tipphetke! Nii et ninasarvik, võta koomale, ära laiuta, tee Aivarile ruumi!
Aga üldiselt pole Eesti spordil häda midagi. Korvpalliplatsil enam valget meest ei näe ja Sotši taliolümpiast räägime siis, kui ta läbi on saanud. Ka ühest ja samast viinamarjapõõsast ei saa igal aastal head veini, elame siis üheskoos selle olümpia üle varem pudelitesse villitud jookidega. Seniks aga häid jõule, head aasta lõppu ja ärgem uuel aastal enam niimoodi ämbrisse astugem!
