KAHEVÕISTLEJATE BLOGI: Disklahv, üllatusmoment ja lõpuspurt

Reedel õhtul said 55 venda teha ühe hüppe, ülejäänud 15 meest tulid tornist alla suusad õlal, kuna tuul tõusis ja tuiskama hakkas. Seega jäi kvalifikatsioon hüppamata.

Laupäeva hommikul 7.45 alustati seal, kus eelmine päev pooleli jäädi, ehk need, kes hüppama eelmisel päeval ei pääsenud, said ka mäe ära proovida. Mingit kvalifikatsiooni enam ei tehtud, sest teleajaga oli juba kitsas käes ja tuuleolud olid sellised, et saaks vähemalt võistluse läbi viia. Endal hüpe tehniliselt ok, otsast välja tulles viskas korralikult, aga umbes 50 meetri peal viskas mõlemad suusad alla, tegin paar käteringi ja 77m pots, ühesõnaga nukki. Ju seal mingi tuuleiil tuli tagant.

Edasi kutsuti mind kontrolli ja tuli elu esimene disklahv, kuna kombe oli kõhu ümbermõõdust 4cm laiem. See oli puhtalt oma viga. Selliseid asju ei või juhtuda. Kui juba kohale tuldud, siis ikkagi miinimumeesmärk on võistelda. Põhjus selles, et kombe sai tehtud novembri alguses. Nüüd aga on kaal võistlustega alla tulnud ja ju siis oli kombe liiga suur. Õhtul laenasin hotellist õmblusmasinat ja suure kobaga sai kombe parajaks tehtud.

Pühapäeval mindi suure mäe peale, ulme lumesadu, õnneks tuul vaikne ja võrdsed tingimused kõigil. Proovis panin kohe korraliku 124m. Edasi tuli kvalifikatsioon: sel hüppel vajusin varbasse ja tõkkas korralikult enne otsa, lennus ka kergelt lappas ning hüppe pikkuseks mõõdeti 117m.

All olin suht kindel, et sellise hüppega küll edasi ei pääse. Vahetasin riided ära ja läksin monitori vaatama: tükk aega olin joone taga, õnneks umbes 5 meest enne lõppu tuli Q täht minu nime taha ja läksin kohe uuesti sooja tegema. Võistlushüpe tuli enamvähem - 121,5m. Natuke sai õlaga ülesse pandud ja lennu teine pool kukkus alla. Tasuks 21. koht, kaotust liidrile 1.42. Murdmaal läksin starti rahuliku südamega, superhüppe järel oleks närv sees arvatavasti olnud. Stardist läksin ettevaatlikult, kuna rada tõusis kohe alguses umbes poolteist kilti ja kinni sõita mingi eriline kunst poleks olnud. 2 ringi püsisin punktidel, kuid kolmandal ringil läks raskeks ja ei ma taastunud ära enam laskumistega. Neljandal ringil kosusin ja viimased poolteist kilti panin nii palju kui veel sees oli, mõnest mehest sain mööda, lõppkoht 35-s. Hea oli see, et murdmaa minek oli parem kui Rukal, aga hüpe seekord nii hästi ei õnnestunud. Eks võistlusi tuleb veel ja kui hüppemäel õnnestun, küll siis lõppkoht ka paraneb.

Hetkel oleme kogu pundiga veel Lillehammeris, saame hästi treenida ja valmistuda järgmise nädala MK-etapiks Austrias Ramsaus