Miks me sportida ei viitsi? Pole aega ja töö väsitab liialt
Eesti Olümpiakomitee liikumisharrastuse juht ja Tallinna Ülikooli sotsioloogia eriala doktorant Peeter Lusmägi märkis, et kuigi 39 protsenti ei ole kõrge, on see ometi 11 protsenti enam kui viisteistkümne aasta eest.
„Samas tõi uuring esile olulise rahvuste vahelise erinevuse regulaarse liikumisharrastuse viljelemisel. Vähemalt kahel korral nädalas tegeleb teadlikult liikumisharrastusega 44 protsenti eestlastest, kuid vaid 28 protsenti mitte-eestlastest,“ ütles Lusmägi.
Lusmägi sõnul on murettekitav asjaolu, et liikumisharrastusega ei tegele üldse 32 protsenti eestlastest ning 40 protsenti mitte-eestlastest.
Peamisteks põhjusteks liikumisharrastusega mittetegelemisel mainisid vastajad ajapuudust, väsimust pärast tööd ning huvipuudumist ja mitteviitsimist. Samas tõid kehaliselt mitteaktiivsed vastajad välja, et liikumisharrastusega alustamiseks aitaks kaasa pere või kaaslaste suurem toetus, praegusest suurem sissetulek ning tööandja toetus sportimiskulude osaliseks hüvitamiseks.
„Positiivne on, et kui kümme aastat tagasi puudus sobiv sportimiskoht, siis tänaseks ei ole see asjaolu enam takistavateks teguriteks liikumisharrastusega tegelemisel. Paranenud on nii sportimisoskused kui ka üldine tervislik seisund,“ lausus Peeter Lusmägi.
Lusmägi sõnul oli üllatav, et liikumisharrastuse üritustest osavõtjate arv ei ole kümne aasta jooksul oluliselt kasvanud. Uuringus osalenutest 80 protsenti ütles, et ei ole viimase aasta jooksul rahvaspordiüritustest osa võtnud.
Tervelt 89 protsenti vastas, et tegelevad liikumisharrastusega omaette, sõpradega või koos pereliikmetega. Vaid 11 protsenti on liitunud mõne liikumisrühma või spordiklubiga.
„Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige suurem potentsiaal regulaarse liikumisharrastusega tegelejate arvu kasvatamiseks on mitte-eestlaste ja eakamate inimeste hulgas. Uuringu tulemusi võtame kindlasti arvesse „Liikumisaasta 2014“ tegevusi ja sõnumeid kavandades,“ ütles Lusmägi.
Uuringu viis läbi 2013. aasta augusti lõpus TNS Emor ning küsitleti 1000 inimest vanuses 15-74 kõikidest Eesti maakondadest. Uuringus saadi võrreldavaid andmeid 1998. ja 2003. aastal läbi viidud küsitlustega.
