Sügav kummardus, Täri! Viis unustamatut mängu ja kogemust
Tarmo Rüütli jättis Eesti jalgpallilukku kustumatu jälje. Igas mõttes – nii saavutatuga kui muheda olemisega. On tänamise tund.
Ma ei võta siinkohal hinnata, kas jalgpalliliidu otsus oli õige või väär – see on sootuks teine jutt ja eks sel teemal ole juba piisavalt räägitud-kirjutatud kah. Soovin meenutada, miks Täri – nii me kitsamas ringis kõik teda kutsume – igaveseks mällu sööbis.
Pärast võitu Belgia üle
14. oktoobril 2009 alistas Eesti MM-valikmängus 2:0 Belgia. Kahtlemata oli tegu Rüütli-aja ühe hinnalisima skalbiga (juhin tähelepanu, Belgiat peetakse tuleva MMi mustaks hobuseks!). Mängu kangelaseks kerkis poolvigasena värava löönud Raio Piiroja, aga mina mäletan Rüütlit pärast Dick Advocaati alistamist.
"Päris meeldiv lõppakord meie 100 aasta juubelile. Belgia vastu võit võtta – päris igapäevani tulemus ei ole. Kümnest kaks vahest suudaksime kätte saada. Mulle on alati oluline, et inimesed lahkuksid staadionilt rõõmsatena. Täna võivad nad koju minna, pea püsti. See on kõige tähtsam," tuli Rüütlil südamest.
Enne viiki Hollandiga
Ehkki Rüütli vaist on suurepärane, oskas ta kahe ja poole kuu eest vaevalt ette näha või isegi tunnetada, et koondis teeb järgmisel päeval ühe säravaima etteaste ja võidab peaaegu Hollandit.
Legendaarne ütlus "kas minna panema või panna minema" väepealikku seekord ei köitnud, küll aga tõi ta plaanitava taktika ajakirjanikeni veidi teisel moel. "Võib ju mõelda, et Hollandi vastu pole midagi kaotada, aga… Minna nüüd hurraaga talvepaleed vallutama – ei ole mõtet. Aga pidurit ma kellelegi kunstlikult peale ei pane, pigem õhutan minema rünnakusse ja olema terav."
Järgnes ajaloolis-skandaalne viik – kuigi jah, täna teame, et sisuliselt oli liisk juba langenud ja Rüütli saatus kõrgemalt poolt seks ajaks sisuliselt otsustatud.
Heatahtlik killumeister
Rüütli oskas vajadusel olla tõsine. Vahel ka ajakirjanike peale silmanähtavalt tõrges. Aga korrad, mil ta vimkat viskas, olid samamoodi ülekaalus nagu õnnestunud vahetused.
Killumees Täri võlu seisnes ühes lihtsas tões ja oskuses: ta tegi nalja täiesti sundimatult. Endal surmtõsine nägu ees, tuli üle huulte midagi lõbusat. Küll teatas ta, et Sergei Pareiko pääses algkoosseisu tänu toodud Krakowi vorstile, küll rääkis pätsatud õllest, küll andis teada, et kõike, mis ta räägib, ei maksa sõna-sõnalt võtta. Peamine: ta ütlus ei haavanud kunagi kedagi teist, nagu on sageli kombeks rahvast lõbustada ühel killumehest kossutreeneril.
Me ei tea ega tunne veel järeltulijat, aga pelgan, et pressikonverentsid jäävad kõvasti vaimuvaesemaks. Siit ettepanek Pohlakule&Co-le: Rüütli abitreeneriks ning abitreener mängude eel ja järel meedia ette.
Rebase vaist
Tarmo Rüütli oli, on ja jääb vahetuste suurmeistriks. Ta riskis meeste põhirivistusse või pingile panemise-jätmisega sageli. Mõnikord lõikas ta sedaviisi näppu (näiteks hiljutises Ungari košmaaris), aga ülekaalukalt rohkem pani täppi.
Briljantse vaistu näiteid leiab neist pikkadest aastatest palju, ent olulisim oli kindlasti 7. oktoobril 2011 Belfastis langetatud otsus. Poolvigane Konstantin Vassiljev jäi esiti varumeheks, ent sealt tõustes tõi korraga mänguvõidu ja pääsme EM-i play-off’i.
Debüüt Rüütli käe all
Mullu juunis avanes endalgi ajalooline võimalus mängida Täri käe all. Oli mäng näitlejate vastu ja noh, tegelikult Täri küll meie võistkonna treener ei olnud, aga ta võttis rolli täiesti loomulikult. Sama sundimatult nagu teeb nalja. Hoolimata tõsiasjast, et koosseisu kuulusid ka sellised tegelased nagu näiteks Marko Kristal, Martin Reim ja nii edasi.
Olin paremkaitsja ja sain mängivalt treenerilt avavile eel ka täpselt ühe soovituse-nõude: "Üks äär tõuseb ja teine jääb. Sina jää oma liistude juurde." Tuli kuulata. Jäin. Igas mõttes.
