INTERVJUU: Ants Juhvelt: Rahvaliiga areneb koos jalgpalli kui tervikuga

Jalgpalli Rahvaliiga on nelja aastaga kasvanud 171 võistkonna ja 3300 mängijaga suurvõistluseks. Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli tegevjuht Ants Juhvelt rääkis portaalile jalgpall.ee, et Rahvaliiga areneb samas taktis kogu Eesti jalgpalliga ning liigal on tähtis roll uute mängijate, organisaatorite ja kohtunike kasvatamisel.

Eesti Jalgpalli Liit käivitas Rahvaliiga 2010. aastal ning kolme hooajaga on see turniir saanud üha populaarsemaks ja ettevõtmine on end igati õigustanud.
Ütleme, et sellise võistlusvormi vastu oli üldine nõudlus ja huvi. Üheks põhjuseks oli kindlasti meistrivõistluste nõuetele vastavate väljakute puudumine. Näiteks Kiili ja Puhja oleksid valmis liigat mängima, kuid ei ole väljakut. Paljudele oli ka liiga koormav 22-24 liigamängu mängida jne. Ise teadsin kümneid "metsikuid" jalgpalliseltskondi.

Rahvaliiga olulisim printsiip on, et mängida saaksid kõik - iga küla või sõpruskond, kes soovib võistkonda välja panna, saaks selle võimaluse. Kas see on inimestele sobinud?
See, et Rahvaliigast on saanud kõige suurem turniir ligi 600 mänguga, annab sellest tunnistust. Ja ka see, et võistkondade initsiatiivil korraldame sel hooajal esmakordselt saalijalgpalli Rahvaliiga võistlused.

Kindlasti on võistkondade arv esimese hooajaga võrreldes kasvanud.
2010. aastal alustasime 67 võistkonnaga, 2011. aastal oli 112, 2012. aastal 154 ja neist 6 naiskonda ning 2013. aastal 171 võistkonda, neist 13 naiskonda.

See tähendab, et mängijaid on tuhandetes.
Tagasihoidlikul hinnangul 3300 mängijat. Eelmisel aastal identifitseerisime protokollidest 2840 nime ja see ei olnud veel kõik.

Kas oleme saavutanud maksimumi või näeb jalgpalliliit siin veel arenguvõimalusi?
Kindlasti ei ole see veel piir. Rahvaliiga areneb koos jalgpalli kui tervikuga. Samas ei ole täna igal pool piisavalt väljakuid, näiteks Tartus.

Aga tähtis on kindlasti ka piirkondlik areng.
Tore näide on Hiiumaa, kus möödunud aastal alustati tagasihoidlikult ja tänavu oli seal juba oma alagrupp ning lisaks kolm naiskonda.

Kas on veel kohti, kus võistkondi pole ja kuhu näete võimalusi laieneda?
Kõik maakonnad on esindatud. Potentsiaali on Läänemaal, Raplamaal ja mujalgi. Kaks aastat oleme üritanud jõuda ka Piirissaarele. Ehk tuleval aastal.

Kui palju saab jalgpalliliit siin arenguid mõjutada?
Rahvaliiga on üks osa meie jalgpallist. Eesti Jalgpalli Liidu üheks tähtsamaks eesmärgiks on jalgpallurite arvu suurendamine. See eeldab klubide arengut, treenerite ja kohtunike koolitamist, noorte ja vabatahtlike kaasamist, mänguväljakute ehitamist ja palju muud. Ei tohi unustada ka Rahvaliiga rolli uute organisaatorite ja kohtunike kasvatamisel.

Nii suure võistkondade ja mängijate arvu juures on paraku ka loobumisi, antakse end üles, aga turniiril ei mängita.
Muidugi tekitab see segadust ja näitab vähest austust vastaste vastu. Eriti halb on turniiri poolelijätmine, mis sageli paneb konkurendid ebavõrdsesse olukorda. Osavõtt Rahvaliigast on tasuta ja mitte ei taha kasutada "kautsjoni" maksmist. Ega alati ei ole loobumine pahatahtlik. On juhtunud, et sama seltskonna kaks liiget on eraldi võistkonna registreerinud.

Palju on loobumisi play-off ringides ja kui mängule sõit on pikk. Kas siin on oodata muutusi?
Play-off ringides on olnud üksikuid loobumisi. Reeglina on alagrupis kahe parema hulka jõudnud võistkonnad tõsised tegijad. Kuigi mängule sõit võib pikk olla. Võib-olla tuleks kahes esimeses ringis kasutada loosimisel regionaalset printsiipi.

Kas tunnetate, et liigajalgpall on hakanud Rahvaliiga loomisega kannatama, eriti võiks see mõjutada madalaimat ehk neljandat liigat?
Ei ole selgeid signaale. Kui Rahvaliiga oleks kasvanud liigade arvelt, siis matemaatiliselt ei peaks neljandat liigat olemagi. Need on ikka erinevad asjad.

Maakonna meistrivõistlused on juba aastakümneid olnud tähtsal kohal ja populaarsed, kuid viimastel aastatel on hakanud meeskondade arv sarjades kahanema. Nii mitmeski kohas tuuakse selle põhjuseks just paljude mängimine Rahvaliigas. Kas Rahvaliiga võiks kunagi maakonna meistrivõistlusi asendada?
Maakondade meistrivõistluste korraldamine sõltub paljuski kohalikest aktivistidest. Kasutusel on erinevad juhendid ja turniirisüsteemid. Kohati võib Rahvaliiga mõjutada maakondlikke meistrivõistlusi, mis kindlasti ei ole eesmärk. Asendamine? Pigem ei, kuid jalgpalliliit jätab selle otsustamise maakondadele endale.

Teisest küljest annab see tunnistust liiga populaarsusest.
Populaarsus teiste jalgpallivõistluste arvelt küll rõõmu ei tee.

Kas ka mängutase on tõusnud?
On küll. Eelmise aasta Rahvaliiga finaali kohtunik võrdles mängu taset koguni II liigaga. Karikakaitsja Narva Elektrijaamade võistkonna esindaja Aleksandr Dmitrijev "kaebas", et tänavu mängivad vastased palju paremini ja finaali jõudmine on raskem.

2012. aastal käivitati naiste Rahvaliiga. Ka siin on võistkondade arv suurenenud?
Esimesel kahel aastal mängisid naiskonnad meestega ühises Rahvaliigas. Möödunud aastal mängis esmakordselt kuus naiskonda eraldi ja tänavu juba kolmteist naiskonda, nendest kolm Hiiumaal.

Aga sama probleem, mis meestel - liiga asemel eelistatakse nii mõnigi kord hoopis Rahvaliigat.
Tõsi on, et 2012. aastal II liigas mänginud Viljandi Tulevik mängis tänavu Rahvaliigas, aga ma arvan, et seal olid muud põhjused. Seevastu Rahvaliigast mängis II liigas TÜ Fauna naiskond.

Kas meistrivõistlustel on hakanud mängima ka mõni meeskond, kes alustas just Rahvaliigas?
On küll. Dnipro, Eestimaa Kasakad, Pirita Reliikvia, Pärnu-Jaagupi...

Kas tänu Rahvaliigale on meil paranenud ja arenenud ka väikeste kohtade infrastruktuur?
Väga loodan, et kohalikud omavalitsused ja kohalikud inimesed on tänu Rahvaliigale märganud oma jalgpallihuvilisi ja mõistnud nende vajadusi.

Kas on oodata ka muudatusi Rahvaliiga reeglites, formaadis?
Juhendit tuleb täpsustada, et vältida rumalaid konflikte. Tänavu ilmnes, et mõne võistkonna juriidiline ettevalmistus on parem kui jalgpallialane.

Millised ootused ja lootused on seotud saalijalgpalli Rahvaliigaga?
Rahvaliigat mängitakse maist oktoobrini. Nüüd lisandub saalijalgpalli Rahvaliiga novembrist märtsini. Terve aasta on kaetud. Suurim ootus ja lootus on, et inimesed mängiksid mõnuga ning oleksid rõõmsad ja terved.