KOMMENTAAR: Mait Riisman: treeneri kaitseks ehk monument linnapeale
Põhjus, miks antud treenerite sobivuse üle vaieldakse, on erinevad. Sõber kasutas noortekoondise juures töötamisel väidetavalt sobimatuid sõnu ja treeningmetoodikaid, Rüütli aga ei teinud lõppenud MM-valikturniiril koondisega imet. Siinkohal edastame mullu Eesti Olümpiakomitee presidendiks kandideerinud 1980. aasta olümpiavõitja Mait Riismani kommentaari:
Eestlane on väga kangekaelne spordirahvas ega taha kuidagi leppida talle kättenäidatud kohaga ametlikel rahvusvahelistel võistlustel. Alles lõppes hüsteeria Andres Sõbra kallal - „Näe, ei oska poistega viisakalt rääkida kuna Euroopa Liidus lastega niimoodi ei kõneleta“ -, kui juba tahetakse teine „süüalune“ ette võtta ning püstitatakse retooriline küsimus: „Kas jätkata Tarmo Rüütliga või ilma?“
Kahtlemata omavad mõlemad spordialad üldrahvalikus tähenduses suuremat tähtsust kui saavutusspordi registris, kuid enne taoliste retooriliste küsimuste esitamist soovitaksin selgusele jõuda nende küsimuste tõstatajate endi professionaalses kompetentsuses. Laua taga otsuste vastuvõtjaid on palju, töötegijaid vähe. Rahvuskoondise treener kui selektsionäär omab oma käsutuses ei midagi muud kui alaliidu aastatepikkuse töö vilja. Sportmängude keeles tähendab see - mängijaid. Kui endal midagi ette näidata pole, hakatakse neid tavaliselt välismaalt otsima. Meeskonda aga naela ja haamriga kokku ei klopsi. Naela ja haamriga võib kinni lüüa selle spordiala kirstulaua, mis pikkade tippmängijate kasvatuse aastate jooksul vaeva pole näinud ning järjekordselt treenerit tahab vahetada. Kas meil siis välisriikidest juhendajaid pole olnud, pealegi kõige arenenumatest? Ja mis sellest on muutunud? Sinna, kuhu vanker porisse kinni jäi, seisab ta siiamaani.
Sportlasi kasvatatakse, talendid kasvavad ise. Paraku pole meil ei esimesi ega teisi. Sõltumata skoorist objektiivselt tugevama vastase vastu, oleks mul televiisorisportlasena hea meel, kui vähemasti üks meie mängija kellelegi platsil ära teeks. Paraku seda ei näe. Kas me jäämegi alatiseks Tammiste-Loori aegu meenutama? Vutis pole sedagi. Üks poiss küll püüdis Saaremaal, midagi, kui mitte Barcelona sarnast, siis vähemalt kohaliku mastaabiga jalgpallitsentrit organiseerida, aga elu ise käib natuke teistpidi ringi. Aga taolisi initsiatiive tuleks toetada ja vähemalt mingisugune professionaalne tugi alla seada. Sarnane lugu meenub meie kunagiste kuulsate „Lõvikutsudega“, kellest samuti, kui Eesti koondist mitte pidada tippspordi kriteeriumiks, ei saanud ühtki tegelikku murdjat. Kui tänased Eesti koondise treenerid milleski süüdi on, siis vaid selles, et nad, vabandage, s***st saia peavad tegema, mida meile meedia poolt hästi promotud produktina taldrikutel serveeritakse. Ainult süüa see sai ei kõlba ja see paistab läbi paksu televiisoriekraani silma ka sellele, kes spordist eriti ei jaga. Pealegi on nüüd need klaasid palju õhemad.
Tavaliselt tahavad isad-emad oma võsudes ikka tulevasi tähti näha ning kui üks või teine võrse sporditaevas särama ei löö, vaadatakse põrnitsedes treeneri poole: „Näe, ei oska meie poissi-tüdrukut kasvatada, ei näe temas talenti, tulevast tähte.“ Trennitegemine ise on teisejärguline. Las laps magab end peale rasket koolipäeva korralikult välja, selle asemel, et teda harjutada varakult tõusma. Kui poisile hakatakse varakult sisendama, et süüdi ei ole mitte tema ise vaid tema treener ning seda seisukohta toetavad nii nimetatud kolleegid, siis tuleks minu arvates kogu see kolleegide armee, aga mitte vanemtreener, panna ametit vahetama. Nii nagu meie kuulus ameerika jalgpallur platsile saamise asemel Miami lahes kala püüab. Mida suudab meie vutikoondise vanemtreener Euroopa kolmanda-neljanda järgu klubides siblivate mängijatega? Millal Eestis töö noortega käima pannakse? Mitte ajaviitesporti tegema, peale tunde kooli hoovis vutti taguma, mida ma omal ajal tavaliselt enne trenni minemist tegin, vaid seda tõelist ja rasket? Ja neid treenereid, kes seda seisukohta toetavad, tuleb hoida kui s***a pilpa peal. Võib-olla ei kõla mu näide väga pedagoogilisena ega tänapäevasena, kuid toon ta siiski. Olen üles kasvanud siiski võitjate ajastul. Liidu koondise laagris tõmbas meil vanemtreener vahel kinnise basseini nurgas suitsu ja võttis võhmatrennis stopperiga aega. Pulss vähem kui sada kaheksakümmend lööki minutis kellelgi ei tagunud. Suitsuving ajas läkastama. Keegi poistest hüüdis veest: „Ärge suitsetage, raske on hingata!“ „Trennis peabki hingamine raske olema,“ kõlas vastus basseini nurgast. Muidugi võis taolist musta huumorit endale lubada mees, kelle meeskond ühtki maailma ega Euroopa meistrivõistlust praktiliselt ei kaotanud. Vahel ma mõtlen, mis minuga oleks võinud juhtuda, kui ma treeneri üle ääre keevate emotsioonidele kriitilises mängulises situatsioonis oleksin reageerinud selle „minuga niiviisi ei räägita“ Kui treener asja tunneb, siis on tal õigus ka siis, kui tal õigus ei ole, aga võib-olla meil lihtsalt neid pehmosid polnud.
Antud olukorrast väljapääsu leidmiseks tahaksin siinkohal ka meie hiljuti EOK täitevkomitee liikmeks valitud linnaisa südamele koputada. Või siis tema tulevasele mantlimärijale. Kus on Tallinna spordirajatised? Kaldapealsel haigutav Lasnamägi oma sajakahekümne tuhandelise realiseerimata potentsiaaliga magab siiani rasket spordimehe und. Kui seda täispuhutud kummist muna, kus kallist tennist saab mängida, elanikkonna eest hoolitsemise tippsaavutuseks võib lugeda, siis püstitagem järgmine monument pigem värskele eesti spordijuhile endale. Kuhu neil lastel minna on? Sõita tasuta ühistranspordiga Rocca al Maresse Saku Suurhalli? Kümneaastase võimuloleku ajal ei ujulat, ei jäähalli, ei midagi muud. Koolikeldrite basseinides tšempionid ei kasva. Sealt saab alguse sporti nakatumine, aga edasi? Osta raha eest pilet Aia tänava mullivanni, kunagisse Kalevi siseujulasse? On asju, mida rahas mõõta ei tohi, mille eest peab hoolitsema riik, meeldib see talle või mitte. Nendeks on haridus, teadus, sport ja kultuur. See ongi rahva tervis. Mida raskemat kotti riik oma õlul jõuab tassida, seda tervem on tema rahvas. Selline olukord valitseb täna kõikjal. Missugune avastamata reserv Eesti spordile peitub Ida-Virumaal, selles paneellahmakate kuningriigis? Või me kiidame õiget spordipoliitikat ja tunnistame vene nimedega sportlasi eestlasteks vaid siis, kui nad tulevad maailmameistriks? Vanema põlvkonna inimesed veel mäletavad, kui Mehhiko olümpiamängudel kaks afroameeriklasest USA kergejõustiku koondislast autasustamispjedestaalil rusika demonstratsiooni märgiks üles tõstsid. „Kui me võidame, siis võitsid ameeriklased, kui kaotame, siis kaotasid neegrid“ kõlas nende sõnum. Ma ei nõustu loosungiga, et võidavad mängijad, aga kaotab treener, ning enne kui minna Eesti koondistele uusi juhendajaid otsima, püüame kõigepealt iseendas inventuuri teha.
Uus treener on kui ajutine valuvaigistav süst haigele organismile - esimeste päevade psühholoogiline efekt, kuid ravimi toime kadumisel vanad valud taastuvad. Kõik võib osutuda enesepetteks ehk žargooni kasutades „Argipäevad panevad varsti asja paika“. Kannatame, mõtleme, teeme, aga ärgem kohe apteeki uue rohu järele jookse!
