Katkend Viljar Loori elulooraamatust: jaapanlanna Yasuko ema ehmatamas
Viljar Loori sünniaastapäeva puhul ilmus tema elulooraamat “Härra sportlane Viljar Loor”. Delfi avaldab neljal päeval väikese osa värskelt ilmunud raamatust.
Jaapanlanna Yasuko ema ehmatamas
Võrkpallisõbralikus Jaapanis tuuritas koondis alatasa. Kui Loor õigesti arvutas, käis ta Jaapanis 13 korda. Veidi tuttavaks sai kümmekond linna, omaseks kiirrongiliinid, riisitoidud ja elektroonikakauplused. Sihvakad võrkpallurid olid spordisõprade ja piigade lemmikud. Neil oldi vastas juba lennujaamas, neile volditi sõpruse märgiks paberkurgesid ja kooti lustakaid salle. Bussist väljuvaid mängijaid tervitati spordihallide juures nii häälekalt, nagu saabunuks ansambel The Beatles.
“Liidu koondis oli populaarne, võiks öelda, et publiku lemmik. Kui politsei poleks meid aidanud, võinuks austajate murdu vangi jääda. Igaüks tahab sind puudutada, autogrammi saada või midagi,” kirjeldas Loor pärast 1977. aasta MK-turniiri.
Fännid jagunesid toetusgruppidesse. Ühed elasid innukalt kaasa kogu koondisele ja skandeerisid igale mängijale. Paljudel võrkpalluritel aga olid fänniklubid. Fännide seast värvati ka vabatahtlikke, kes külalistele kultuuri tutvustasid. Paraku polnud nende tööpõld kuigi lai.
“Vaatamisväärsustega lähemaks tutvumiseks oli Jaapanis, nagu mujalgi, vähe aega, jaksu ja võimalust,” ütleb Selivanov. “Mis sa ikka arvata oskad, kui eemalt Fuji mäge näidatakse, pildilt näeb ju paremini... Võistlussaali seisukord ja muud spordiasjad olid alati tähtsamad.”
Neil kahel, Selivanovil ja Looril, olnud Jaapanis kindel traditsioon. Äriartiklid ehk magnetofonid ja muu tehnika osteti turnee käigus ära, Tokyos aga mindi aastaid samasse kohvikusse lõpuõhtule praetud krevette sööma ja kohvi jooma. Peremees kogus seintele võrkpallurite autogramme ja kord kinkis kummalegi jaapanipärase kohvimasina.
Kevadsuvel 1976, kui Loor korraks kodumaale puhkusele pääses, oli platsis jaapanlanna Yasuko Marimoto. Loor näitas talle Tallinna vanalinna, laululava ja Piritat, käis temaga kohvikus ning tutvustas kodus ka emale.
“Yasuko ütles, et firma, kus ta töötab, saatis ta komandeeringusse. Ta pidi mingit toodet reklaamima ja lisaks võrkpallist ajalehte kirjutama. No ta nägi nii välja, et ma ei uskunud seda juttu! Mul oli surmahirm, et ta tuli Viljari järele! Mis saab, kui Viljar temaga abiellub ja Yasuko ta üldse Jaapanisse viib! Las Heldur räägib, tema teab ehk rohkem!” meenutab ema keda tabanud šokki.
“Küll oli sündsate elukommetega piiga! Jaapanis käidi võrkpallureid imetledes näpuga katsumas – et kas on ehtsad või mitte. Ju siis Viljar oli ehtne ja nad tutvusid. Mingit seksivärki seal küll polnud,” lööb vend Heldur käega.
