KOMMENTAAR: Andres Sõbra kaitseks - miks on vaja kogenud treenerit ühtäkki karmilt kritiseerima hakata?
Täna Delfis täispikkuses avaldatud noormängijate pretensiooni on imelik lugeda. Kas mängijatele tuli üllatusena see, et Sõber ei tegele vastasmeeskonna põhjaliku analüüsiga ning kasutab meestega suheldes tihti trükimusta mitte kannatavaid sõnu? Ja miks oli vaja teema kergitada üles mitu kuud pärast EM-i lõppu, vahetult enne koduste meistrivõistluste algust?
Sõbra omadused olid ju enne turniiri algust teada, ometi valiti just tema selgel ükshäälel koondise peatreeneriks. Tõsi, meeskond ei mänginud turniiril hästi, kuid kas pidanukski? Mitu Janar Sood, Rain Veidemani või Jaan Puidetit meil seekord välja panna oli? Mitte ühtegi. Nurgerid ja Metsalud on küll toredad poisid, aga kui nad on varumehed isegi oma Eesti mõistes keskpärastes koduklubides, siis ei saagi loota ega oodata, et järjepanu suuri korvpalliriike võitma hakatakse. Spordimaailmas on ütlus, et võidab meeskond, kaotab treener. Just nii läks ka nüüd: kui kaks aastat tagasi kergitas Sõber - muide, täpselt samasuguse juhendamisstiiliga nagu nüüdki - koondise A-divisjoni, kiideti taevani mängumehi, kui sel suvel jäädi kõrgeimas liigas eelviimaseks, kiruti treenerit.
Kui noored mängumehed otsustasid treenerit avalikult kritiseerima hakata, siis miks ei võiks sama teha näiteks ajakirjanikud mängijatega? Kas 36 tundi enne finaalturniiri mängu algust oli vaja mitmel koondislasel - jäägu nimed nimetamata - Tallinna ööklubi tantsusaalis jalga keerutada? Olen tegelikult veendumusel, et öölokaalide külastamise taha küll ükski meie koondise võit ei jäänud, aga kui juba treeneri tegutsemises nii palju murekohti leiti, siis olgu võrdsuse huvides toodud välja ka luukered mängijate kapis.
Olen nõus, et kasutada väljendit "Rapla peded" (just nii olevat Sõber mängijatele öelnud) ei ole ilus. Ent kui meenutada endiste tipptreenerite Allan Dorbeku ja Jaak Salumetsa teravat keelekasutust, siis on "Rapla peded" ikka väga leebelt öeldud. Põhjus, miks Dorbek ja Salumets Sõbraga sarnast kriitikat kunagi ei saanud, on selge: kogu skandaali põhjuseks on Rapla ja Rakvere aastaid kestnud vastasseis nii väljakul kui selle kõrval. "Rapla peded" on vaid ettekääne.
Siinkirjutaja peab lugu nii Rakvere peatreenerist Andres Sõbrast kui Rapla juhendajast Indrek Ruudust. Leian, et need kaks meest on hoidnud viimastel aastatel Eesti korvpalli huvitavana ning kasvatanud ka mitmeid häid mängumehi. Olen nõus nendega, kelle arvates sobinuks seekord U20 koondisesse paremini Ruut, kuna tema hoolealuseid oli meeskonnas rohkem, kuid valik sai tehtud demokraatlikele põhimõtetele toetudes ning nüüd, mitu kuud pärast turniiri lõppu, on imelik valikut kritiseerima hakata.
Võtame Sõpra sellisena, nagu ta on, ning püüame hinnata rohkem tema häid omadusi. Arvan, et taoline musta pori näkku loopimine ei tule lõppkokkuvõttes kellelegi kasuks ja tänasest võiksime kõik keskenduda taas mängule endale, mitte telgitagustele.
